Armastus

Juba koolipingist peavad õpilased terviklikult mõistma seda, mida nimetatakse ARMASTUSEKS.

HIRM ja SÕLTUVUS aetakse sageli ARMASTUSEGA segamini, kuid need ei ole ARMASTUS.

Õpilased sõltuvad oma vanematest ja õpetajatest ning on selge, et nad austavad ja kardavad neid samal ajal.

Poisid ja tüdrukud, noored mehed ja naised sõltuvad oma vanematest riiete, toidu, raha, peavarju jms osas ning on igati selge, et nad tunnevad end kaitstuna, teavad, et sõltuvad oma vanematest ja seetõttu austavad ja isegi kardavad neid, kuid see ei ole ARMASTUS.

Näiteks võime täpselt kontrollida, et iga poiss või tüdruk, noor mees või naine usaldab rohkem oma koolisõpru kui oma vanemaid.

Tegelikult räägivad lapsed, noored mehed ja naised oma kaaslastega intiimseid asju, millest nad kunagi oma vanematega ei räägiks.

See näitab meile, et laste ja vanemate vahel puudub tõeline usaldus, puudub tõeline ARMASTUS.

On KIIRESTI vaja mõista, et ARMASTUSE ja selle vahel, mis on austus, hirm, sõltuvus, hirm, on radikaalne erinevus.

On KIIRESTI vaja osata austada oma vanemaid ja õpetajaid, kuid mitte segi ajada austust ARMASTUSEGA.

AUSTUS ja ARMASTUS peaksid olema TIHEDALT SEOTUD, kuid me ei tohiks neid segi ajada.

Vanemad kardavad oma laste pärast, soovivad neile parimat – head ametit, head abielu, kaitset jne – ja ajavad selle hirmu segi tõelise ARMASTUSEGA.

On vaja mõista, et ilma TÕELISE ARMASTUSETA on vanematel ja õpetajatel võimatu uusi põlvkondi targalt juhtida, isegi kui neil on väga head kavatsused.

Põhjatusse viiv tee on sillutatud VÄGA HEADE KAVATSUSTEGA.

Näeme ülemaailmselt tuntud juhtumit “PÕHJUSETA MÄSSAJAD”. See on vaimne epideemia, mis on levinud üle kogu maailma. Hulgad “HEA PÄRITOLUGA LAPSED”, keda vanemad väidetavalt väga armastavad, keda hellitatakse, keda armastatakse väga, ründavad kaitsetuid möödujaid, peksavad ja vägistavad naisi, varastavad, viskavad kividega, käivad jõukudes, tekitades igal pool kahju, ei austa õpetajaid ja lapsevanemaid jne jne jne.

“PÕHJUSETA MÄSSAJAD” on tõelise ARMASTUSE puudumise tagajärg.

Seal, kus on tõeline ARMASTUS, ei saa olla “PÕHJUSETA MÄSSAJAID”.

Kui lapsevanemad oma lapsi tõeliselt ARMASTAKSID, oskaksid nad neid arukalt suunata ja siis ei oleks “PÕHJUSETA MÄSSAJAID”.

Põhjuseta mässajad on halva suunamise tagajärg.

Lapsevanematel pole olnud piisavalt ARMASTUST, et tõeliselt pühenduda oma laste targale suunamisele.

Tänapäeva lapsevanemad mõtlevad ainult rahale ja lapsele üha rohkem andmisele, viimasele automudelile, uusimatele ülikondadele jne, kuid nad ei armasta tõeliselt, nad ei oska armastada ja seetõttu ongi “põhjuseta mässajad”.

Selle ajastu pealiskaudsus on tingitud TÕELISE ARMASTUSE puudumisest.

Tänapäevane elu on nagu madal lompi, ilma sügavuseta.

Elu sügavas järves saavad elada paljud olendid, paljud kalad, kuid tee ääres asuv lomp kuivab varsti päikese käes ja siis jääb järele ainult muda, mädanik, inetused.

On võimatu mõista elu ilu kogu selle hiilguses, kui me pole õppinud ARMASTAMA.

Inimesed ajavad austuse ja hirmu segamini sellega, mida nimetatakse ARMASTUSEKS.

Me austame oma ülemusi ja kardame neid ning siis usume, et armastame neid.

Lapsed kardavad oma vanemaid ja õpetajaid ja austavad neid ning usuvad siis, et armastavad neid.

Laps kardab piitsa, vitsa, halba hinnet, noomitust kodus või koolis jne ja usub siis, et armastab oma vanemaid ja õpetajaid, kuid tegelikult ta ainult kardab neid.

Me sõltume töökohast, tööandjast, kardame viletsust, tööta jäämist ja siis usume, et armastame tööandjat ja isegi hoolitseme tema huvide eest, hoiame tema vara, kuid see ei ole ARMASTUS, see on hirm.

Paljud inimesed kardavad ise mõelda elu ja surma saladuste üle, kardavad küsida, uurida, mõista, õppida jne ning siis hüüavad: “MA ARMASTAN JUMALAT JA SELLEST PIISAB!”

Nad usuvad, et armastavad JUMALAT, kuid tegelikult nad ei ARMASTA, nad kardavad.

Sõjaajal tunneb naine, et jumaldab oma meest rohkem kui kunagi varem ja igatseb lõputult tema koju naasmist, kuid tegelikult ta ei armasta teda, vaid kardab jääda ilma meheta, ilma kaitseta jne jne jne.

Psühholoogiline orjus, sõltuvus, kellestki sõltumine ei ole ARMASTUS. See on ainult HIRM ja kõik.

Laps sõltub oma õpingutes ÕPETAJAST ja on selge, et ta kardab KOOLIST VÄLJAHEITMIST, halba hinnet, noomitust ja sageli usub ta, et ARMASTAB teda, kuid tegelikult ta kardab teda.

Kui naine sünnitab või on mõne haiguse tõttu surmaohus, usub abikaasa, et armastab teda palju rohkem, kuid tegelikult kardab ta teda kaotada, sõltub temast paljudes asjades, nagu toit, seks, pesu pesemine, hellitused jne ja kardab teda kaotada. See ei ole ARMASTUS.

Kõik ütlevad, et jumaldavad kõiki, kuid see pole nii: Elus on väga harva leida kedagi, kes oskaks TÕELISELT ARMASTADA.

Kui lapsevanemad tõeliselt armastaksid oma lapsi, kui lapsed tõeliselt armastaksid oma vanemaid, kui õpetajad tõeliselt armastaksid oma õpilasi, ei saaks olla sõdu. Sõjad oleksid sada protsenti võimatud.

Asi on selles, et inimesed pole aru saanud, mis on armastus, ja ajavad segamini iga hirmu ja iga psühholoogilise orjuse ja iga kire jne sellega, mida nimetatakse ARMASTUSEKS.

Inimesed ei oska ARMASTADA, kui inimesed oskaksid armastada, oleks elu tegelikult paradiis.

ARMSAJAJAD usuvad, et armastavad, ja paljud oleksid isegi valmis verega vanduma, et armastavad. Kuid nad on ainult KIRGLIKUD. Kui KIRG on rahuldatud, kukub kaardimaja kokku.

KIRG petab sageli MÕISTUST ja SÜDANT. Iga KIRGLIK inimene usub, et on ARMASTUNUD.

Elus on väga harva leida tõeliselt armunud paari. KIRGLIKKE paare on palju, kuid ARMASTUNUD paari on väga raske leida.

Kõik kunstnikud laulavad ARMASTUSEST, kuid nad ei tea, mis on ARMASTUS, ja ajavad KIRGE ARMASTUSEGA segamini.

Kui on midagi selles elus väga rasket, siis on see MITTE ajada KIRGE ARMASTUSEGA segamini.

KIRG on kõige maitsvam ja peenem mürk, mida saab ette kujutada, see lõpeb alati vere hinnaga.

KIRG on sada protsenti SEKSuaalne, KIRG on loomalik, kuid mõnikord on see ka väga rafineeritud ja peen. Seda aetakse alati ARMASTUSEGA segamini.

Õpetajad peaksid õpetama õpilastele, noortele meestele ja naistele eristama ARMASTUST ja KIRGE. Ainult nii saab hiljem elus palju tragöödiaid vältida.

Õpetajad on kohustatud kujundama õpilaste vastutustunnet ja seetõttu peavad nad neid nõuetekohaselt ette valmistama, et neist ei saaks elus tragöödiaid.

On vaja mõista seda, mis on ARMASTUS, mida ei saa segada armukadeduse, kire, vägivalla, hirmu, kiindumuse, psühholoogilise sõltuvusega jne jne jne.

ARMASTUST kahjuks inimestes ei eksisteeri, kuid see pole ka midagi, mida saab OMANDADA, osta, kasvatada nagu kasvuhoone lille jne.

ARMASTUS peab meisse SÜNDIMA ja see SÜNNIB alles siis, kui oleme põhjalikult mõistnud, mis on VIHA, mida me endas kanname, mis on HIRM, SEKSUAALNE KIRG, hirm, psühholoogiline orjus, sõltuvus jne jne jne.

Me peame mõistma, mis on need PSÜHHOLOOGILISED vead, me peame mõistma, kuidas neid meis töödeldakse mitte ainult elu intellektuaalsel tasandil, vaid ka teistel SUBCONSCIOUS’i varjatud ja tundmatutel tasanditel.

On vaja eemaldada meele erinevatest soppidest kõik need vead. Ainult nii sünnib meis spontaanselt ja puhtalt see, mida nimetatakse ARMASTUSEKS.

On võimatu tahta maailma muuta ilma ARMASTUSE leegita. Ainult ARMASTUS suudab tõeliselt maailma muuta.