Distsipliin

Kooli-, kolledži- ja ülikooliõpetajad peavad distsipliinile väga suurt tähtsust ning meie peame seda selles peatükis põhjalikult uurima. Kõik, kes on käinud koolides, kolledžites, ülikoolides jne, teavad väga hästi, mis on distsipliinid, reeglid, kepid, noomitused jne, jne, jne. Distsipliin on see, mida nimetatakse VASTUPIDAVUSE KULTIVEERIMISEKS. Kooliõpetajatele meeldib VASTUPIDAVUST kultiveerida.

Meid õpetatakse vastu pidama, midagi millegi muu vastu püstitama. Meid õpetatakse vastu pidama lihalikele kiusatustele ja me piitsutame end ning teeme patukahetsust, et vastu pidada. Meid õpetatakse VASTU PIDAMA laiskuse toodud kiusatustele, kiusatustele mitte õppida, mitte kooli minna, mängida, naerda, õpetajaid narritada, eeskirju rikkuda jne, jne, jne.

Õpetajatel on vale arusaam, et distsipliini abil saame aru vajadusest austada kooli korda, vajadusest õppida, säilitada õpetajate ees rahuolu, käituda hästi õpilastega jne, jne, jne.

Inimeste seas on levinud vale arusaam, et mida rohkem me vastu peame, mida rohkem me tagasi lükkame, seda mõistvamaks, vabamaks, täiuslikumaks ja võidukamaks me muutume. Inimesed ei taha aru saada, et mida rohkem me millegi vastu võitleme, mida rohkem me sellele vastu peame, mida rohkem me selle tagasi lükkame, seda väiksem on MÕISTMINE.

Kui me võitleme joomise pahe vastu, siis see kaob mõneks ajaks, aga kuna me ei ole seda põhjalikult MÕISTNUD kõigil MEELETASANDITEL, siis see naaseb hiljem, kui me valvsuse kaotame, ja me joome korraga terve aasta eest. Kui me lükkame tagasi hooramise pahe, siis oleme mõneks ajaks väga karsked (kuigi teistel MEELETASANDITEL oleme jätkuvalt kohutavad SATÜÜRID, nagu seda võivad näidata EROOTILISED unenäod ja öised saasted), ja hiljem pöördume veel suurema jõuga tagasi oma endiste ANDUNUD HOORAJATE tegude juurde, mis on tingitud konkreetsest asjaolust, et me ei ole põhjalikult mõistnud, mis on HOORAMINE.

Paljud on need, kes lükkavad tagasi AHNUSE, need, kes võitlevad selle vastu, need, kes end distsiplineerivad selle vastu, järgides teatud käitumisNORME, aga kuna nad ei ole tegelikult mõistnud kogu AHNUSE protsessi, siis on nad sisimas AHNED mitte olla AHNED.

Paljud on need, kes end distsiplineerivad VIHA vastu, need, kes õpivad sellele vastu pidama, aga see jätkab eksisteerimist alateadvuse teistel tasanditel, kuigi see on näiliselt meie iseloomust kadunud ja väikseima valvsuse kaotuse korral reedab alateadvus meid ja siis me müristame ja välkume täis viha, kui me seda kõige vähem ootasime ja võib-olla mingil põhjusel, millel pole VÄHEMATKI TÄHTSUST.

Paljud on need, kes end distsiplineerivad ARUKUSE vastu ja lõpuks usuvad kindlalt, et nad on selle juba kustutanud, aga kuna nad ei mõistnud seda, siis on selge, et see ilmub uuesti lavale just siis, kui me arvasime, et see on hästi surnud.

Ainult distsipliini täieliku puudumisega, ainult tõelises vabaduses, tekib meeles MÕISTMISE põlev leek. LOOV VABADUS ei saa kunagi eksisteerida RAAMIS. Me vajame vabadust, et MÕISTA oma PSÜHHOLOOGILISI puudusi TERVIKUNA. Meil on KIIRELT vaja maha lammutada müürid ja purustada teraskäerauad, et olla vabad.

Me peame ise kogema kõike seda, mida meie Õpetajad Koolis ja meie Vanemad on meile öelnud, et on hea ja kasulik. Ei piisa meeldejätmisest ja jäljendamisest. Me peame mõistma.

Kõik Õpetajate jõupingutused peaksid olema suunatud õpilaste teadvusele. Nad peaksid pingutama, et nad astuksid MÕISTMISE teele. Ei piisa õpilastele ütlemisest, et nad peavad olema see või too, on vaja, et õpilased õpiksid olema vabad, et nad saaksid ise uurida, õppida, analüüsida kõiki väärtusi, kõiki asju, mida inimesed on öelnud, et on kasulikud, kasulikud, üllad ja mitte lihtsalt neid aktsepteerida ja jäljendada.

Inimesed ei taha ise avastada, neil on suletud, rumalad meeled, meeled, mis ei taha uurida, mehhanitsistlikud meeled, mis ei uuri kunagi ja ainult JÄLJENDAVAD.

On vaja, on kiireloomuline, on hädavajalik, et õpilased naudiksid oma kõige varasemast east kuni AULADEst lahkumise hetkeni tõelist vabadust ise avastada, uurida, mõista ja et neid ei piiraks keeldude, noomituste ja distsipliinide jälgedes olevad müürid.

Kui õpilastele öeldakse, mida nad peavad ja mida nad ei tohi teha, ja neil ei lubata MÕISTA ja kogeda, KUS on siis nende intelligentsus? MILLINE on intelligentsusele antud võimalus? Mis kasu on siis eksamite sooritamisest, väga hea riietumisest, paljude sõprade omamisest, kui me ei ole intelligentsed?

Intelligentsus tuleb meile ainult siis, kui oleme tõeliselt vabad ise uurima, mõistma, analüüsima, kartmata noomitust ja distsipliini. Hirmunud, kohkunud, kohutavatele distsipliinidele allutatud õpilased ei saa kunagi TEADA. Nad ei saa kunagi intelligentsed olla.

Tänapäeval huvitab Lapsevanemaid ja Õpetajaid ainult see, et õpilased teeksid karjääri, saaksid arstideks, juristideks, insenerideks, kontoritöötajateks, st elavateks automaatideks ja et nad abielluksid hiljem ja saaksid lisaks BEEBIDE TEGEMISE MASINATEKS ja see on kõik.

Kui poisid või tüdrukud tahavad teha midagi uut, midagi teistsugust, kui nad tunnevad vajadust sellest raamist, eelarvamustest, vananenud harjumustest, distsipliinidest, perekonna või rahvuse traditsioonidest jne välja tulla, siis lapsevanemad pingutavad veelgi vangla käeraudu ja ütlevad poisile või tüdrukule: Ära tee seda! Me ei ole valmis sind selles toetama, need asjad on hullumeelsused jne, jne, jne. KOKKU on poiss või tüdruk ametlikult vangis distsipliinide, traditsioonide, vananenud kommete, lagunenud ideede jne vanglas.

PÕHIKOOL õpetab ühendama KORDA VABADUSEGA. KORD ilma VABADUSETA on TÜRANNIA. VABADUS ilma KORRATA on ANARHIA. VABADUS JA KORD, mis on targalt kombineeritud, moodustavad PÕHIKOOLI ALUSE.

ÕPILASED peaksid nautima täielikku vabadust ise välja uurida, KÜSIDA, AVASTADA, mis nad tegelikult, mis on kindel, on ISE ja mida nad saavad elus teha. Õpilased, sõdurid ja politseinikud ning üldiselt kõik need inimesed, kes peavad elama rangete distsipliinide all, muutuvad tavaliselt julmaks, tundetuks inimliku valu suhtes, halastamatuks.

DISTSIPLIIN hävitab inimliku TUNDLIKKUSE ja seda on juba täielikult tõestatud JÄLGIMISE JA KOGEMUSEGA. Nii paljude distsipliinide ja eeskirjade tõttu on selle ajastu inimesed täielikult kaotanud TUNDLIKKUSE ja muutunud julmaks ja halastamatuks. Et olla tõeliselt vaba, on vaja olla väga tundlik ja humanistlik.

Koolides, kolledžites ja ülikoolides õpetatakse õpilasi TUNNIPANEMA tundides ja õpilased pööravad tähelepanu, et vältida noomitust, kõrvatõmmet, lööki kepi või joonlauaga jne, jne, jne. Kuid kahjuks ei õpetata neile, mis on TEGELIKULT TEADLIK TÄHELEPANU.

Distsipliini tõttu paneb õpilane tähelepanu ja kulutab loovat energiat sageli mõttetult. Loov energia on kõige peenem jõutüüp, mida ORGANISM MASIN toodab. Me sööme ja joome ning kõik seedimisprotsessid on tegelikult peenendamise protsessid, kus jämedad ained muudetakse kasulikeks aineteks ja jõududeks. Loov energia on: ORGANISMI poolt toodetud kõige peenem AINE ja JÕU tüüp.

Kui me teame, kuidas TEADLIKULT TÄHELEPANU pöörata, saame säästa loovat energiat. Kahjuks ei õpeta õpetajad oma õpilastele, mis on TEADLIK TÄHELEPANU. Kuhu iganes me TÄHELEPANU suuname, kulutame me LOOVAT ENERGIAT. Me saame seda energiat säästa, kui jagame tähelepanu, kui me ei samasta end asjade, inimeste, ideedega.

Kui me samastame end inimeste, asjade, ideedega, unustame me iseenda ja siis kaotame LOOVA energia kõige kahetsusväärsemal viisil. ON KIIRELT vaja teada, et me peame säästma LOOVAT ENERGIAT, et ÄRATADA TEADVUST ja et LOOV ENERGIA on ELAV POTENTSIAAL, TEADVUSE VAHEND, vahend TEADVUSE ÄRATAMISEKS.

Kui me õpime MITTE iseennast unustama, kui me õpime jagama TÄHELEPANU SUBJEKTI; OBJEKTI ja KOHA vahel, säästame me LOOVAT ENERGIAT TEADVUSE ÄRATAMISEKS. On vaja õppida juhtima TÄHELEPANU, et äratada teadvust, aga õpilased ei tea sellest midagi, sest nende ÕPETAJAD ei ole seda neile õpetanud.

KUI me õpime kasutama TÄHELEPANU teadlikult, siis on distsipliin üleliigne. Oma tundides, õppetundides, korras tähelepanelik õpilane EI vaja mingit distsipliini.

ON KIIRELT vaja, et ÕPETAJAD mõistaksid vajadust ühendada intelligentselt VABADUS ja KORD ja see on võimalik TEADLIKU TÄHELEPANU abil. TEADLIK TÄHELEPANU välistab selle, mida nimetatakse SAMASTUMISEKS. Kui me SAMASTUME inimeste, asjade, ideedega, siis tuleb HULLUMUS ja viimane tekitab TEADVUSES UNE.

Tuleb osata TÄHELEPANU pöörata ilma SAMASTUMISETA. KUI me pöörame millelegi või kellelegi tähelepanu ja unustame iseenda, siis on tulemuseks HULLUMUS ja TEADVUSE UNI. Jälgige hoolikalt KINOSKÄIJAT. Ta on uinunud, ei tea midagi, ei tunne iseennast, on tühi, tundub nagu uneskõndija, unistab filmist, mida ta vaatab, filmi kangelasest.

ÕPILASED peaksid tundides TÄHELEPANU pöörama, unustamata ISEENNAST, et mitte langeda TEADVUSE KOHUTAVASSE UNNE. Õpilane peab nägema iseennast laval, kui ta sooritab eksamit või seisab õpetaja käsul tahvli ees või kui ta õpib või puhkab või mängib oma kaasõpilastega.

KOLMEKS OSAS JAGUNENUD TÄHELEPANU: SUBJEKT, OBJEKT, KOHT, on tegelikult TEADLIK TÄHELEPANU. Kui me ei tee VIGA SAMASTUDA inimeste, asjade, ideedega jne, säästame me LOOVAT ENERGIAT ja kiirendame endas TEADVUSE ärkamist.

Kes tahab äratada TEADVUST ÜLEMISTES MAAILMADES, peab alustama ÄRATAMISEGA siin ja praegu. Kui ÕPILANE teeb VIGA SAMASTUDA inimeste, asjade, ideedega, kui ta teeb VIGA iseennast unustada, siis langeb ta hullumusse ja unne.

Distsipliin ei õpeta õpilasi TEADLIKULT TÄHELEPANU pöörama. Distsipliin on meelele tõeline vangla. Õpilased peavad õppima juhtima TEADLIKKU TÄHELEPANU otse koolipinkidest, et hiljem praktilises elus, väljaspool kooli, ei teeks nad viga iseennast unustada.

Mees, kes unustab iseennast solvaja ees, samastub temaga, hullub, langeb teadvusetuse unne ja siis vigastab või tapab ja läheb vältimatult vanglasse. See, kes ei lase end solvajast HULLUTADA, see, kes ei samastu temaga, see, kes ei unusta iseennast, see, kes oskab pöörata TEADLIKKU TÄHELEPANU, ei suudaks hinnata solvaja sõnu ega teda vigastada ega tappa.

Kõik vead, mida inimene elus teeb, on tingitud sellest, et ta unustab iseennast, samastub, hullub ja langeb unne. Paremini oleks noorte, kõigi õpilaste jaoks, kui neile õpetataks TEADVUSE ÄRATAMIST, selle asemel, et neid nii paljude absurdsete distsipliinidega orjastada.