Vaba Algatus

Miljonid õpilased kõikidest maailma riikidest lähevad iga päev teadvustamatult, automaatselt ja subjektiivselt kooli ja ülikooli, teadmata, miks või milleks.

Õpilased on kohustatud õppima matemaatikat, füüsikat, keemiat, geograafiat jne.

Õpilaste meeled saavad iga päev informatsiooni, kuid mitte kunagi elus ei peatu nad hetkekski, et mõelda selle informatsiooni põhjuste ja eesmärgi üle. Miks me täidame end selle informatsiooniga? Milleks me täidame end selle informatsiooniga?

Õpilased elavad tegelikult mehhanistlikku elu ja teavad ainult, et nad peavad saama intellektuaalset informatsiooni ja hoidma seda ebausaldusväärses mälus – see on kõik.

Õpilastel ei tule kunagi pähe mõelda, mis see haridus tegelikult on. Nad lähevad kooli või ülikooli, sest nende vanemad saadavad neid – ja see on kõik.

Ei õpilastel ega õpetajatel ei tule kunagi pähe endalt küsida: “Miks ma siin olen? Milleks ma siia olen tulnud? Mis on tegelikult see salajane põhjus, mis mind siia toob?”

Õpetajad, mees- ja naisõpilased elavad uinunud teadvusega, käituvad nagu tõelised automaadid, lähevad kooli ja ülikooli teadvustamatult, subjektiivselt, teadmata tegelikult midagi põhjustest või eesmärkidest.

On vaja lõpetada automaadiks olemine, äratada teadvus ja avastada ise, mis on see kohutav võitlus eksamite sooritamise, õppimise ja igapäevase õppimise nimel teatud kohas elamise nimel, et aasta läbida ning kannatada hirme, ängistust ja muresid, tegeleda spordiga, kakelda koolikaaslastega jne jne jne.

Õpetajad peaksid muutuma teadlikumaks, et teha koolis, kolledžis või ülikoolis koostööd, aidates õpilastel teadvust äratada.

On kahetsusväärne näha nii palju AUTOMAATE koolide, kolledžite ja ülikoolide pinkidel istumas, saamas informatsiooni, mida nad peavad mälus hoidma, teadmata, miks või milleks.

Noored muretsevad ainult aasta läbimise pärast; neile on öeldud, et nad peavad valmistuma elatist teenima, tööd leidma jne. Ja nad õpivad, kujundades oma peas tuhandeid fantaasiaid tuleviku kohta, teadmata tegelikult olevikku, teadmata tegelikku põhjust, miks nad peaksid õppima füüsikat, keemiat, bioloogiat, aritmeetikat, geograafiat jne.

Moodsad tüdrukud õpivad, et saada ettevalmistus, mis võimaldab neil saada hea abikaasa, või teenida elatist ja olla korralikult valmis juhuks, kui abikaasa nad maha jätab või kui nad jäävad leseks või vanatüdrukuks. Puhtad fantaasiad peas, sest tegelikult nad ei tea, milline saab olema nende tulevik või millal nad surevad.

Elu koolis on väga segane, väga ebaühtlane, väga subjektiivne. Last pannakse mõnikord õppima teatud aineid, mis praktilises elus ei anna midagi.

Tänapäeval on koolis oluline aasta läbimine – ja see on kõik.

Varem oli aasta läbimisel vähemalt midagi eetilist. Nüüd sellist EETIKAT ei ole. Lapsevanemad võivad õpetajat väga salaja ära osta ja noor mees või naine läbib aasta PARIMAST HALBAMAST Hoolimata VÄHETAMATULT.

Koolitüdrukud kipuvad õpetajat silitama, et AASTA LÄBIKS SAADA, ja tulemus on tavaliselt imeline, isegi kui nad ei ole mõistnud õpetaja õpetatavast “J”-tähtegi, saavad nad eksamitel hästi hakkama ja läbivad aasta.

On noormehi ja neide, kes on väga osavad aasta läbimisel. Paljudel juhtudel on see kavaluse küsimus.

Noormees, kes sooritab edukalt teatud eksami (mingi rumala eksami), ei tähenda, et tal on selle aine kohta, milles teda eksamineeriti, tõeline objektiivne teadvus.

Õpilane kordab nagu papagoi mehaaniliselt seda ainet, mida ta õppis ja milles teda eksamineeriti. See ei tähenda, et ta on sellest ainest TEADLIK, see on meeldejätmine ja kordamine nagu papagoid, mida oleme õppinud – ja see on kõik.

Eksamite sooritamine, aasta läbimine ei tähenda VÄGA NUTIKAKS OLEMIST. Praktilises elus oleme kohanud väga intelligentseid inimesi, kes ei saanud koolis eksamitel kunagi hästi hakkama. Oleme kohanud suurepäraseid kirjanikke ja suuri matemaatikuid, kes olid koolis halvad õpilased ja kes ei sooritanud kunagi hästi grammatika ja matemaatika eksameid.

Me teame juhtumit õpilasest, kes oli ANATOOMIAS väga kehv ja kes sai ANATOOMIA eksamitel hästi hakkama alles pärast suuri kannatusi. Tänapäeval on see õpilane suure ANATOOMIA teose autor.

Aasta läbimine ei tähenda tingimata väga intelligentne olemist. On inimesi, kes pole kunagi aastat läbinud ja kes on väga intelligentsed.

On midagi olulisemat kui aasta läbimine, on midagi olulisemat kui teatud ainete õppimine, ja see on just selge ja särav OBJEKTIIVNE teadvus nende ainete kohta, mida õpitakse.

Õpetajad peaksid püüdma aidata õpilastel teadvust äratada; kõik õpetajate pingutused peaksid olema suunatud õpilaste teadvusele. On KIIRE, et õpilased saaksid täielikult TEADLIKUKS nendest ainetest, mida nad õpivad.

Pähe õppimine, õppimine nagu papagoid on lihtsalt LÕPUGA rumal sõna otseses mõttes.

Õpilased on sunnitud õppima raskeid aineid ja neid oma mällu salvestama, et “AASTA LÄBIKS SAADA”, ja hiljem praktilises elus ei ole need ained mitte ainult kasutu, vaid ka unustatakse, sest mälu on ebausaldusväärne.

Noored õpivad eesmärgiga saada tööd ja teenida elatist ning hiljem, kui neil on õnne selline töö saada, kui neist saavad professionaalid, arstid, juristid jne, on ainus, mida nad saavutavad, korrata sama vana lugu, nad abielluvad, kannatavad, saavad lapsi ja surevad teadvust äratamata, nad surevad ilma oma elust teadlik olemata. See on kõik.

Tüdrukud abielluvad, loovad oma kodud, saavad lapsi, tülitsevad naabritega, abikaasa, lastega, lahutavad ja abielluvad uuesti, jäävad leseks, muutuvad vanaks jne ja lõpuks surevad pärast seda, kui on elanud UNELEMATULT, TEADVUSTAMATULT, korrates nagu alati sama eksistentsi VALUSAT DRAAMAT.

KOOLIÕPETAJAD ei taha aru saada, et kõigil inimestel on teadvus uinunud. On kiire, et ka kooliõpetajad ärkaksid, et nad saaksid õpilasi äratada.

Ei ole kasu, kui me täidame oma pead teooriate ja teooriatega ning tsiteerime Dantet, Homerost, Virgiliust jne, kui meil on teadvus uinunud, kui meil ei ole objektiivset, selget ja täiuslikku teadvust iseenda kohta, õpitavate ainete kohta, praktilise elu kohta.

Mis kasu on haridusest, kui me ei saa loojateks, teadlikeks ja tõeliselt intelligentseks?

Tõeline haridus ei seisne lugemise ja kirjutamise oskuses. Iga tola, iga loll võib osata lugeda ja kirjutada. Me peame olema INTELLIGENTSED ja INTELLIGENTSUS ärkab meis ainult siis, kui ärkab TEADVUS.

Inimkonnal on üheksakümmend seitse protsenti ALATEADVUST ja kolm protsenti TEADVUST. Me peame äratama TEADVUSE, me peame muutma ALATEADVUSE TEADVUSEKS. Me peame omama sada protsenti teadvust.

Inimene ei näe und mitte ainult siis, kui tema füüsiline keha magab, vaid ka siis, kui tema füüsiline keha ei maga, kui ta on ärkvel.

On vaja lõpetada unistamine, on vaja äratada teadvus ja see ärkamise protsess peab algama kodust ja koolist.

Õpetajate jõupingutused peavad olema suunatud õpilaste TEADVUSELE, mitte ainult mälule.

Õpilased peavad õppima ise mõtlema, mitte ainult kordama nagu papagoid teiste teooriaid.

Õpetajad peavad võitlema, et lõpetada õpilaste hirm.

Õpetajad peavad võimaldama õpilastele vabaduse lahkuda ja kritiseerida tervislikult ja konstruktiivselt kõiki teooriaid, mida nad õpivad.

On absurdne kohustada neid DOGMAATILISELT aktsepteerima kõiki teooriaid, mida koolis, kolledžis või ülikoolis õpetatakse.

Õpilased peavad loobuma hirmust, et nad õpiksid ise mõtlema. On kiire, et õpilased loobuksid hirmust, et nad saaksid analüüsida teooriaid, mida nad õpivad.

Hirm on üks takistusi intelligentsusele. Hirmunud õpilane EI julge lahkuda ja aktsepteerib PIME USKUMUSE artikkelena kõike, mida erinevad autorid ütlevad.

Pole kasu, kui õpetajad räägivad kartmatusest, kui nad ise kardavad. Õpetajad peavad olema hirmust vabad. Õpetajad, kes kardavad kriitikat, mida öeldakse jne, EI saa olla tõeliselt intelligentsed.

Hariduse tõeline eesmärk peaks olema hirmu lõpetamine ja teadvuse äratamine.

Mis kasu on eksamite sooritamisest, kui me jätkame kartmist ja teadvusetust?

Õpetajatel on kohustus aidata õpilasi koolipingilt, et nad oleksid elus kasulikud, kuid seni, kuni hirm on olemas, ei saa keegi elus kasulik olla.

Hirmuga täidetud inimene ei julge lahkuda teiste arvamusest. Hirmuga täidetud inimesel ei saa olla vaba algatusvõimet.

Ilmselt on iga õpetaja ülesanne aidata kõigil ja igal ühel oma kooli õpilasel olla hirmust täiesti vaba, et nad saaksid tegutseda spontaanselt, ilma et neile öeldaks või kästaks.

On kiire, et õpilased jätaksid hirmu, et nad saaksid omada vaba, spontaanset ja loomingulist algatusvõimet.

Kui õpilased saavad omal algatusel, vabalt ja spontaanselt analüüsida ja vabalt kritiseerida neid teooriaid, mida nad õpivad, siis lakkavad nad olemast pelgalt mehaanilised, subjektiivsed ja rumalad üksused.

On kiire, et on olemas vaba algatusvõime, et õpilastes tekiks loominguline intelligentsus.

On vaja anda kõigile õpilastele vaba, spontaanne ja igasugustest tingimustest vaba LOOMINGULINE VÄLJENDUSVABADUS, et nad saaksid teadlikuks sellest, mida nad õpivad.

Vaba loominguline jõud saab avalduda ainult siis, kui me ei karda kriitikat, mida öeldakse, õpetaja valitsust, reegleid jne jne jne.

Inimmeel on hirmu ja dogmaatikaga degenereerunud ning seda on KIIRE taastada vaba spontaanse ja hirmust vaba algatusvõimega.

Me peame saama teadlikuks oma elust ja see ärkamise protsess peab algama koolipingilt.

Koolist ei ole meile vähe kasu, kui me väljume sealt teadvusetult ja uinunult.

Hirmu kaotamine ja vaba algatusvõime annavad aluse spontaansele ja puhtale tegevusele.

Vaba algatusvõime põhjal peaksid õpilased saama õiguse kõigis koolides arutada assamblees kõiki teooriaid, mida nad õpivad.

Ainult nii saame hirmu vabastamise ja vaba arutelu, analüüsimise, MEDITEERIMISE ja tervisliku kritiseerimise abil sellest, mida me õpime, teadlikuks nendest ainetest ja mitte lihtsalt papagoid, kes kordavad seda, mida nad mällu koguvad.