Mõistus

Kogemuse kaudu oleme saanud veenduda, et seda, MIDA NIMETATAKSE ARMASTUSEKS, on võimatu mõista enne, kui oleme terviklikult mõistnud MEELE keerukat probleemi.

Need, kes eeldavad, et MEEL on AJU, on täiesti eksinud. MEEL on ENERGEETILINE, peen, võib MATERIAST sõltumatuks muutuda, võib teatud hüpnootilistes seisundites või normaalse une ajal transportida end väga kaugetesse kohtadesse, et näha ja kuulda, mis nendes kohtades toimub.

PARAPSÜHHOLOOGIA laborites tehakse hüpnootilises seisundis olevate subjektidega märkimisväärseid katseid.

Paljud hüpnootilises seisundis olevad subjektid on suutnud üksikasjalikult teatada sündmuste, inimeste ja olukordade kohta, mis nende hüpnootilise transi ajal kaugetel vahemaadel aset leidsid.

Teadlased on pärast neid katseid kontrollinud nende TEADETE tegelikkust. Nad on suutnud kontrollida faktide tegelikkust, SÜNDMUSTE täpsust.

Nende PARAPSÜHHOLOOGIA laborite katsetega on vaatluse ja kogemuse kaudu täielikult tõestatud, et AJU ei ole MEEL.

Tõesti ja kogu tõe kohaselt võime öelda, et meel võib reisida läbi aja ja ruumi, olenemata ajust, et näha ja kuulda asju, mis toimuvad kaugetes kohtades.

SENSORITE VÄLIS-TAJU REAALSUS on juba ABSOLUUTSELT tõestatud ja ainult täielikult hull või idioot võiks eitada VÄLIS-TAJU reaalsust.

Aju on mõeldud mõtte töötlemiseks, kuid see ei ole mõte. Aju on ainult MEELE instrument, see ei ole meel.

Me peame meelt põhjalikult uurima, kui me tõesti tahame terviklikult teada seda, mida nimetatakse ARMASTUSEKS.

Lastel ja noortel, nii meestel kui naistel, on meeled elastsemad, paindlikumad, valmis, erksad jne.

Paljud lapsed ja noored naudivad oma vanematelt ja õpetajatelt selliste või teiste asjade kohta küsimist, nad soovivad midagi rohkem teada, nad tahavad teada ja seetõttu nad küsivad, jälgivad, näevad teatud detaile, mida täiskasvanud põlgavad või ei märka.

Aastate möödudes, vanuse kasvades meel järk-järgult kristalliseerub.

Vanurite meel on fikseeritud, kivistunud, ei muutu enam isegi kahuritega.

Vanad on juba sellised ja sellistena surevad, nad ei muutu, nad lähenevad kõigele fikseeritud punktist.

Vanade “SEGANEMINE”, nende eelarvamused, kinnisideed jne tunduvad kõik koos KALJUNA, KIVINA, mis ei muutu mingil viisil. Seetõttu ütleb rahvasuusõna “ISELOOM JA VÄLIMUS HAUANI”.

On KIIRELOOMULIK, et õpetajad, kes vastutavad õpilaste ISIKSUSE kujundamise eest, uurivad meelt väga põhjalikult, et nad saaksid uusi põlvkondi arukalt suunata.

On valus põhjalikult mõista, kuidas aja jooksul MEEL järk-järgult kivistub.

MEEL on REAALSE, tõelise tapja. MEEL hävitab ARMASTUSE.

Kes saab vanaks, ei ole enam võimeline ARMASTAMA, sest tema meel on täis valusaid kogemusi, eelarvamusi, kinnisideid nagu terasest otsik jne.

Seal on vanu perverte, kes usuvad, et nad on veel võimelised ARMASTAMA, kuid tegelikult on need vanad täis seniilseid seksuaalkirge ja nad ajavad KIRGE ARMASTUSEGA segamini.

Iga “VANA PERVERT” ja “IGA VANA PERVERT” läbivad enne surma kohutavaid kirglikke himurusi ja nad usuvad, et see on ARMASTUS.

Vanade ARMASTUS on võimatu, sest meel hävitab selle oma “SEGANEMISE”, “KINNISIDEEDE”, “EELARVAMUSTE”, “ARUKUSE”, “KOGEMUSTE”, “MÄLESTUSTE”, seksuaalsete kirgede jne jne jne abil.

MEEL on ARMASTUSE halvim vaenlane. ÜLITSIVILISEERITUD riikides ARMASTUST enam ei eksisteeri, sest inimeste meel lõhnab ainult tehaste, pangakontode, bensiini ja tselluloidi järele.

Meele jaoks on palju pudeleid ja iga inimese meel on väga hästi pudeldatud.

Mõnedel on MEEL pudeldatud VASTIKUS KOMMUNISMIS, teistel on see pudeldatud halastamatus KAPITALISMIS.

On neid, kelle MEEL on PUDELDATUD kadedusse, vihkamisse, soovi rikkaks saada, heasse sotsiaalsesse positsiooni, pessimismi, kiindumusse teatud inimestesse, kiindumusse omaenda kannatustesse, oma pereprobleemidesse jne jne jne.

Inimestele meeldib MEELT pudeldada, harvad on need, kes tõesti otsustavad pudeli tükkideks lüüa.

Me peame MEELE VABASTAMA, kuid inimestele meeldib orjus, väga harva leidub elus kedagi, kelle MEEL ei oleks korralikult pudeldatud.

Õpetajad peaksid õpetama oma õpilastele kõiki neid asju. Nad peaksid õpetama uutele põlvkondadele oma meelt uurima, seda jälgima, seda mõistma, ainult nii saame põhjaliku MÕISTMISE kaudu vältida meele kristalliseerumist, külmumist, pudeldamist.

Ainus, mis võib maailma muuta, on see, mida nimetatakse ARMASTUSEKS, kuid meel hävitab ARMASTUSE.

Me peame oma meelt UURIMA, seda jälgima, seda põhjalikult uurima, seda tõeliselt mõistma. Ainult nii, ainult iseenda, omaenda meele peremeesteks saades, tapame ARMASTUSE tapja ja oleme tõeliselt õnnelikud.

Need, kes elavad toredalt ARMASTUSE üle fantaseerides, need, kes elavad ARMASTUSE kohta projekte tehes, need, kes tahavad, et ARMASTUS toimiks vastavalt nende maitsetele ja vastumeelsustele, projektidele ja fantaasiatele, normidele ja eelarvamustele, mälestustele ja kogemustele jne, ei saa kunagi tegelikult teada, mis on ARMASTUS, tegelikult on nad muutunud ARMASTUSE vaenlasteks.

On vaja TERVIKLIKULT mõista, millised on meele protsessid kogemuste akumuleerumise seisundis.

Õpetaja noomib sageli õiglaselt, kuid mõnikord rumalalt ja ilma tõelise põhjuseta, mõistmata, et iga ebaõiglane noomitus ladestub õpilaste meelde, sellise eksliku käitumise tulemuseks on tavaliselt ARMASTUSE kaotamine ÕPETAJA, ÕPETAJA vastu.

MEEL hävitab ARMASTUSE ja seda ei tohiks koolide, kolledžite ja ülikoolide ÕPETAJAD kunagi unustada.

On vaja põhjalikult mõista kõiki neid vaimseid protsesse, mis lõpetavad ARMASTUSE ilu.

Ei piisa sellest, et olla isa või ema, tuleb osata ARMASTADA. Vanemad usuvad, et nad armastavad oma poegi ja tütreid, sest neil on nad, sest nad on nende omad, sest nad omavad neid, nagu kellel on jalgratas, auto, maja.

Seda omamise ja sõltuvuse tunnet aetakse sageli segi ARMASTUSEGA, kuid see ei saaks kunagi olla ARMASTUS.

Meie teise kodu, kooli õpetajad usuvad, et nad armastavad oma õpilasi, sest nad kuuluvad neile kui sellistele, sest nad omavad neid, kuid see ei ole ARMASTUS. Omamise või sõltuvuse tunne EI OLE ARMASTUS.

MEEL hävitab ARMASTUSE ja ainult mõistes kõiki meele vigu, meie absurdset mõtlemisviisi, meie halbu harjumusi, automaatseid, mehhanistlikke harjumusi, vale viisi asjade nägemiseks jne, saame kogeda, tõeliselt kogeda seda, mis ei kuulu aja juurde, seda, mida nimetatakse ARMASTUSEKS.

Kes tahavad, et ARMASTUS muutuks nende oma rutiinse masina osaks, kes tahavad, et ARMASTUS kõnniks oma eelarvamuste, ihade, hirmude, elukogemuste, egoistliku viisi asjade nägemiseks, vale mõtlemisviisi jne valedel teedel, need lõpetavad tegelikult ARMASTUSE, sest seda ei saa kunagi allutada.

Kes tahavad, et ARMASTUS toimiks NII, NAGU MINA TAHAN, NAGU MINA SOOVIN, NAGU MINA MÕTLELEN, kaotavad ARMASTUSE, sest AMOR, ARMASTUSE JUMAL, ei ole kunagi nõus laskma ennast MINA poolt orjastada.

Tuleb lõpetada MINA, ise MIND, iseendaga, et mitte kaotada ARMASTUSE last.

MINA on mälestuste, ihade, hirmude, vihkamiste, kirgede, kogemuste, egoismide, kadeduste, ihade, himuruse jne jne jne punt.

Ainult mõistes iga viga eraldi; ainult seda uurides, seda otseselt jälgides mitte ainult intellektuaalsel tasandil, vaid ka kõigil meele alateadvuse tasanditel, kaob iga viga, me sureme hetkest hetkesse. Nii ja ainult nii saavutame MINA lagunemise.

Kes tahavad ARMASTUSE pudeldada mina kohutavasse pudelisse, kaotavad ARMASTUSE, jäävad sellest ilma, sest ARMASTUST ei saa kunagi pudeldada.

Kahjuks tahavad inimesed, et ARMASTUS käituks vastavalt nende oma harjumustele, soovidele, kommetele jne, inimesed tahavad, et ARMASTUS alluks MINALE ja see on täiesti võimatu, sest ARMASTUS ei kuuletu MINALE.

Armunud paarid ehk parem öeldes kirglikud paarid eeldavad, et ARMASTUS peaks ustavalt liikuma nende oma soovide, ihade, vigade jne teedel ja selles nad eksivad täielikult.

Räägime kahest!, ütlevad armunud või seksuaalselt kirglikud inimesed, keda selles maailmas kõige rohkem leidub, ja siis tulevad jutud, projektid, igatsused ja ohked. Igaüks ütleb midagi, esitab oma projekte, oma soove, oma nägemuse asjadest elus ja tahab, et ARMASTUS liiguks nagu raudteemasin meele poolt tõmmatud terasest teedel.

Kui eksinud on need Armunud või kirglikud!, kui kaugel nad on tegelikkusest.

ARMASTUS ei kuuletu MINALE ja kui abikaasad tahavad talle ahelad kaela panna ja teda allutada, põgeneb ta, jättes paari häbisse.

MEELEL on halb maitse võrrelda. Mees võrdleb ühte pruuti teisega. Naine võrdleb ühte meest teisega. Õpetaja võrdleb ühte õpilast teisega, ühte õpilast teisega, nagu kõik tema õpilased ei vääriks sama tunnustust. Tõesti, iga võrdlus on VASTIK.

Kes vaatab ilusat päikeseloojangut ja võrdleb seda teisega, ei oska tegelikult mõista ilu, mis tal silme ees on.

Kes vaatab ilusat mäge ja võrdleb seda teisega, mida ta eile nägi, ei mõista tegelikult mäe ilu, mis tal silme ees on.

Kus eksisteerib VÕRDLUS, seal ei eksisteeri TÕELIST ARMASTUST. Isa ja Ema, kes armastavad oma lapsi tõeliselt, ei võrdle neid kunagi kellegagi, nad armastavad neid ja see on kõik.

Mees, kes tõeliselt armastab oma naist, ei tee kunagi viga, et võrdleb teda kellegagi, ta armastab teda ja see on kõik.

ÕPETAJA, kes armastab oma õpilasi, ei diskrimineeri neid kunagi, ei võrdle neid kunagi omavahel, armastab neid tõeliselt ja see on kõik.

MEEL, mis on lõhestatud võrdluste tõttu, MEEL, mis on DUALISMI ori, hävitab ARMASTUSE.

MEEL, mis on lõhestatud vastandite võitluse tõttu, ei suuda mõista uut, see kivistub, külmub.

MEELES ON PALJU SÜGAVUSI, Piirkondi, alateadvuse alasid, soppe, kuid parim on OLEMUS, TEADVUS ja see on KESKEL.

Kui DUALISM lõpeb, kui meel muutub TERVIKLIKUKS, RAHULIKUKS, VAIKSEKS, SÜGAVAKS, kui see enam ei võrdle, siis ärkab OLEMUS, TEADVUS ja see peaks olema PÕHIALUSE HARIDUSE tõeline eesmärk.

Eristame OBJEKTIIVSET ja SUBJEKTIIVSET. OBJEKTIIVSES on ärkvel teadvus. SUBJEKTIIVSES on unine teadvus, ALATEADVUS.

Ainult OBJEKTIIVNE TEADVUS suudab nautida OBJEKTIIVSET TEADMIST.

Intellektuaalne teave, mida praegu saavad kõikide koolide, kolledžite ja ülikoolide õpilased, on sada protsenti SUBJEKTIIVNE.

OBJEKTIIVSET TEADMIST ei saa omandada ilma OBJEKTIIVSE TEADVUSETA.

Õpilased peavad jõudma esmalt ENESETEADVUSENI ja seejärel OBJEKTIIVSE TEADVUSENI.

Ainult ARMASTUSE TEE kaudu saame jõuda OBJEKTIIVSE TEADVUSE ja OBJEKTIIVSE TEADMISENI.

On vaja mõista MEELE KEERULIST PROBLEEMI, kui me tõesti tahame ARMASTUSE TEED käia.