Vanadus

Elu esimesed nelikümmend aastat annavad meile raamatu, järgmised kolmkümmend kommentaari.

Kahekümneselt on mees paabulind, kolmekümneselt lõvi, neljakümneselt kaamel, viiekümneselt madu, kuuekümneselt koer, seitsmekümneselt ahv ja kaheksakümneselt vaid hääl ja vari.

Aeg paljastab kõik asjad: see on väga huvitav lobamokk, kes räägib ise, isegi kui temalt midagi ei küsita.

Pole midagi, mis oleks tehtud vaese INTELEKTUAALSE LOOMA käega, keda valelikult inimeseks kutsutakse, mida aeg varem või hiljem ei hävitaks.

“FUGIT IRRÉPARABILE TEMPUS”, aeg, mis põgeneb, ei saa olla parandatud.

Aeg toob avalikkuse ette kõik, mis praegu on varjatud, ning varjab ja peidab kõik, mis praegu hiilgab.

Vanadus on nagu armastus, seda ei saa varjata isegi siis, kui see on riietatud nooruse rüüdesse.

Vanadus murrab meeste uhkuse ja alandab neid, kuid alandlik olla on üks asi ja alandatult kukkuda teine.

Kui surm läheneb, leiavad elus pettunud vanainimesed, et vanadus pole enam koorem.

Kõik mehed loodavad elada pika elu ja saada vanaks, kuid vanadus hirmutab neid.

Vanadus algab viiekümne kuue aastaselt ja jätkub seejärel seitsmeaastaste perioodidena, mis viivad meid seniilsuse ja surmani.

Vanainimeste suurim tragöödia ei seisne mitte vanaks olemises endas, vaid rumaluses, et ei taheta tunnistada, et ollakse vanad, ja rumaluses uskuda, et ollakse noored, nagu oleks vanadus kuritegu.

Parim asi vanaduse juures on see, et ollakse väga lähedal eesmärgile.

PSÜHHOLOOGILINE MINA, MINA ISE, EGO, ei parane aastate ja kogemustega; see muutub keerulisemaks, raskemaks, töömahukamaks, seepärast ütlebki rahvanaljandus: “GEENIUS JA ISELOOM KUNI HAUANI”.

Raskete vanade inimeste PSÜHHOLOOGILINE MINA lohutab end ilusate nõuannetega, kuna ta ei suuda anda koledaid näiteid.

Vanad inimesed teavad väga hästi, et vanadus on kohutav türann, kes keelab neil surmanuhtluse ähvardusel nautida hullumeelse nooruse mõnusid ja eelistavad end lohutada ilusate nõuannetega.

MINA varjab MINA, MINA peidab osa endast ja kõik sildistatakse ülevate fraaside ja ilusate nõuannetega.

ÜKS osa MINA ISEST peidab teist osa MINA ISEST. MINA peidab seda, mis talle ei sobi.

Vaatluse ja kogemuste põhjal on täielikult tõestatud, et kui pahed meid maha jätavad, meeldib meile mõelda, et meie jätsime need maha.

INTELEKTUAALSE LOOMA süda ei muutu aastatega paremaks, vaid halvemaks, see muutub alati kiviks ja kui me nooruses olime ahned, valetajad, vihased, siis vanaduses oleme seda palju rohkem.

Vanad inimesed elavad minevikus, vanad inimesed on paljude eilsete tulemus, vanurid ei tea üldse, millises hetkes me elame, vanad inimesed on akumuleeritud mälu.

Ainus viis täiusliku vanaduseni jõudmiseks on PSÜHHOLOOGILISE MINA lahustamine. Kui õpime surema hetk hetke järel, jõuame ülima vanaduseni.

Vanadusel on suur mõte, rahu ja vabadus neile, kes on juba lahustanud MINA.

Kui kired on radikaalselt, täielikult ja lõplikult surnud, ollakse vaba mitte ühest isandast, vaid paljudest isandatest.

Elus on väga raske leida süütuid vanureid, kellel poleks isegi MINA jäänuseid, sellised vanurid on lõpmata õnnelikud ja elavad hetkest hetke.

Tarkuses halliks läinud mees. Teadmistes vanur, armastuse isand, saab tegelikult valgusmajaks, mis juhib targalt lugematute sajandite voogu.

Maailmas on olnud ja on praegu mõned VANAD ÕPETAJAD, kellel pole isegi MINA viimaseid jäänuseid. Need GNOSTILISED ARHATID on sama eksootilised ja jumalikud kui lootose lill.

AUSTATUD VANA ÕPETAJA, kes on MINA PLURALISEERITUD radikaalselt ja lõplikult lahustanud, on TÄIUSLIKU TARKUSE, JUMALIKU ARMASTUSE JA ÜLIMA VÕIMU täiuslik väljendus.

VANA ÕPETAJA, kellel pole enam MINA, on tegelikult JUMALIKU OLESUSE täielik avaldumine.

Need ÜLEVAD VANURID, need GNOSTILISED ARHATID on valgustanud maailma iidsetest aegadest alates, tuletagem meelde BUDDHAT, MOSEST, HERMEST, RAMARKRISHNAT, DANIELI, PÜHA LAAMAT jne, jne, jne.

Koolide, kolledžite ja ülikoolide õpetajad, õpetajad, lapsevanemad peavad õpetama uusi põlvkondi vanureid austama ja kummardama.

SEE, millel pole nime, SEE, mis on JUMALIK, SEE, mis on REAALNE, on kolm aspekti: TARKUS, ARMASTUS, SÕNA.

JUMALIK kui ISA on KOSMILINE TARKUS, KUI EMA on LÕPMATU ARMASTUS, kui poeg on SÕNA.

Pereisas on tarkuse sümbol. Koduemas on ARMASTUS, lapsed sümboliseerivad sõna.

Vana Isa väärib kogu laste toetust. Vana Isa ei saa enam töötada ja on õiglane, et lapsed teda ülal peavad ja austavad.

Armastusväärne Ema ei saa enam töötada ja seetõttu on vaja, et pojad ja tütred tema eest hoolitseksid, teda armastaksid ja muudaksid selle armastuse religiooniks.

Kes ei oska oma Isa armastada, kes ei oska oma EMA ARMASTADA, marsib mööda vasakut kätt, mööda eksimuse teed.

Lastel ei ole õigust oma Vanemaid kohut mõista, keegi pole selles maailmas täiuslik ja meil, kellel pole ühes suunas kindlaid puudusi, on neid teises suunas, meid kõiki on lõigatud samade kääridega.

Mõned alahindavad ISALIKKU ARMASTUST, teised isegi naeravad ISALIKU ARMASTUSE üle. Need, kes nii elus käituvad, ei ole isegi sisenenud teele, mis viib SELLE juurde, millel pole nime.

Tänitamatu poeg, kes vihkab oma Isa ja unustab oma Ema, on tõesti tõeline pervert, kes vihkab kõike, mis on JUMALIK.

TEADVUSE REVOLUTSIOON ei tähenda TÄNAMATUST, isa unustamist, armastusväärse Ema alahindamist. TEADVUSE REVOLUTSIOON on TARKUS ARMASTUS ja TÄIUSLIK VÕIM.

Isas on tarkuse sümbol ja Emas on elav ARMASTUSE allikas, ilma milleta on tegelikult võimatu saavutada kõrgeimaid INTIIMSEID REALISEERIMISI.