Tõde

Juba lapsepõlvest ja noorusest algab meie viletsa eksistentsi ristitee koos paljude vaimsete keerdkäikude, intiimsete perekonna tragöödiate, vastuseisudega kodus ja koolis jne.

On selge, et lapsepõlves ja nooruses, välja arvatud väga harvad erandid, ei suuda kõik need probleemid meid tegelikult sügavalt mõjutada, aga kui me juba suureks saame, algavad küsimused: Kes ma olen? Kust ma tulen? Miks ma pean kannatama? Mis on selle eksistentsi eesmärk? jne jne jne.

Kõik me oleme eluteel neid küsimusi esitanud, kõik me oleme kunagi tahtnud uurida, küsitleda, teada saada, “miks” on nii palju kibedust, ebameeldivusi, võitlusi ja kannatusi, aga kahjuks lõpetame alati pudelisse surutuna mingis teoorias, mingis arvamuses, mingis uskumuses, selles, mida naaber ütles, selles, mida mõni vana senine meile vastas jne.

Oleme kaotanud tõelise süütuse ja rahuliku südame rahu ning seetõttu ei suuda me tõde kogu selle karmuses otse kogeda, me sõltume sellest, mida teised ütlevad, ja on selge, et me oleme valel teel.

Kapitalistlik ühiskond mõistab radikaalselt hukka ateistid, need, kes ei usu Jumalat.

Marksistlik-leninlik ühiskond mõistab hukka need, kes USUVAD JUMALASSE, aga põhiolemuselt on mõlemad asjad sama, küsimus on arvamustes, inimeste kapriisides, meele projektsioonides. EI usu, ei uskmatud, ei skeptitsism tähenda tõe kogemist.

Meelel võib olla luksus uskuda, kahelda, arvata, teha oletusi jne, aga see ei ole tõe kogemine.

Meil võib ka olla luksus uskuda päikest või mitte uskuda seda ja isegi kahelda selles, aga kuninglik täht jätkab valguse ja elu andmist kõigele olemasolevale, ilma et meie arvamustel oleks tema jaoks vähimatki tähtsust.

Pimeda usu taga, uskmatuse ja skeptitsismi taga peitub palju vale moraali nüansse ja palju ekslikke arusaamu valest lugupeetavusest, mille varjus MINA tugevneb.

Kapitalistlikul ja kommunistlikul ühiskonnal on kummalgi omal moel ja vastavalt oma kapriisidele, eelarvamustele ja teooriatele oma eriline moraalitüüp. Mis on moraalne kapitalistlikus blokis, on amoraalne kommunistlikus blokis ja vastupidi.

Moraal sõltub kommetest, kohast, ajast. Mis on ühes riigis moraalne, on teises riigis amoraalne ja mis oli ühel ajastul moraalne, on teisel ajastul amoraalne. Moraalil ei ole mingit olulist väärtust, seda põhjalikult analüüsides osutub see saja protsendi ulatuses rumalaks.

Põhiharidus ei õpeta moraali, põhiharidus õpetab REVOLUTSIOONILIST EETIKAT ja seda vajavad uued põlvkonnad.

Aastasadade hirmutavast ööst on igal ajal olnud mehi, kes on maailmast eemaldunud, et otsida TÕDE.

On absurdne maailmast eemalduda, et otsida TÕDE, sest see asub maailmas ja inimeses siin ja praegu.

TÕDE on hetkel tundmatu ja me ei saa seda avastada, eraldudes maailmast ega hülgades oma ligimesi.

On absurdne öelda, et iga tõde on poolik tõde ja et iga tõde on poolviga.

TÕDE on radikaalne ja SEE ON või EI OLE, see ei saa kunagi olla pooleldi, see ei saa kunagi olla poolviga.

On absurdne öelda: TÕDE on ajalik ja mis oli ühel ajal, ei ole teisel ajal.

TÕEL ei ole ajaga midagi pistmist. TÕDE on AJATU. MINA on aeg ja seetõttu ei saa see TÕDE tunda.

On absurdne oletada tavapäraseid, ajalisi, suhtelisi tõdesid. Inimesed ajavad mõisted ja arvamused segamini sellega, mis on TÕDE.

TÕEL ei ole midagi pistmist arvamustega ega niinimetatud tavapäraste tõdedega, sest need on ainult mõistuse tühised projektsioonid.

TÕDE on hetkel tundmatu ja seda saab kogeda ainult psühholoogilise MINA puudumisel.

Tõde ei ole küsimus sofismidest, mõistetest, arvamustest. Tõde saab tunda ainult otsese kogemuse kaudu.

Meelel on ainult arvamus ja arvamustel ei ole tõega midagi pistmist.

Meelel ei ole kunagi võimalik TÕDE mõista.

Koolide, kolledžite, ülikoolide õpetajad peavad kogema tõde ja näitama teed oma õpilastele.

TÕDE on otsese kogemuse küsimus, mitte teooriate, arvamuste või mõistete küsimus.

Me saame ja peame õppima, aga on kiireloomuline kogeda ise ja otseselt, mis on tõde igas teoorias, mõistes, arvamuses jne jne jne.

Me peame õppima, analüüsima, küsitlema, aga me peame ka kiiresti ja edasilükkamatult kogema TÕDE, mis sisaldub kõiges, mida me õpime.

TÕDE on võimatu kogeda, kui meel on rahutu, kramplik, vastandlike arvamuste poolt piinatud.

TÕDE on võimalik kogeda ainult siis, kui meel on vaikne, kui meel on vaikuses.

Koolide, kolledžite ja ülikoolide õpetajad peavad õpilastele näitama sügava sisemise meditatsiooni teed.

Sügava sisemise meditatsiooni tee viib meid meele vaikuse ja vaikuseni.

Kui meel on vaikne, tühi mõtetest, soovidest, arvamustest jne, kui meel on vaikuses, tuleb meieni tõde.