Vanemad ja Õpetajad

HARIDUSPROBLEEMI kõige tõsisemad tekitajad pole mitte alg-, põhi- või keskkooli õpilased, vaid VANEMAD ja ÕPETAJAD.

Kui vanemad ja õpetajad ei tunne iseennast, ei suuda mõista last, kui nad ei tea, kuidas sügavuti mõista oma suhteid nende elama hakkavate olenditega, kui nad hoolivad ainult oma õpilaste intellekti arendamisest, siis kuidas saame luua uut tüüpi haridust?

Laps läheb kooli teadlikku suunamist saama, aga kui õpetajad on kitsarinnalised, konservatiivsed, reaktsioonilised ja mahajäänud, siis on selline ka õpilane.

Haridustöötajad peavad end ümber koolitama, ennast tundma õppima, kõik oma teadmised üle vaatama ja mõistma, et oleme sisenemas uude ajastusse.

Kui haridustöötajad muutuvad, muutub ka avalik haridus.

ÕPETAJA ÕPETAMINE on kõige raskem, sest igaüks, kes on palju lugenud, igaüks, kellel on kraad, igaüks, kes peab õpetama, kes töötab kooliõpetajana, on juba selline nagu ta on, tema mõistus on pudelisse pandud viiekümne tuhande teooriaga, mida ta on õppinud, ja ta ei muutu isegi suurtükitule all.

Õpetajad peaksid õpetama KUIDAS MÕELDA, kuid kahjuks hoolivad nad ainult selle õpetamisest, MIDA NAD PEAVAD MÕTLEMA.

Vanemad ja õpetajad elavad täis kohutavaid majanduslikke, sotsiaalseid, sentimentaalseid jne muresid.

Vanemad ja õpetajad on enamasti hõivatud oma konfliktide ja muredega, nad ei ole tõeliselt tõsiselt huvitatud “UUE LAINE” noorte probleemide uurimisest ja lahendamisest.

Valitseb kohutav vaimne, moraalne ja sotsiaalne degeneratsioon, kuid vanemad ja õpetajad on täis isiklikke ärevusi ja muresid ning neil on aega mõelda ainult laste majanduslikule aspektile, neile elukutse andmisele, et nad nälga ei sureks, ja see on kõik.

Vastupidiselt levinud arvamusele ei armasta enamik lapsevanemaid oma lapsi tõeliselt, kui nad neid armastaksid, võitleksid nad ühise heaolu nimel, nad muretseksid AVALIKU HARIDUSE probleemide pärast, et saavutada tõeline muutus.

Kui lapsevanemad oma lapsi tõeliselt armastaksid, ei oleks sõdu, perekonda ja rahvust ei rõhutataks nii palju vastandina kogu maailmale, sest see tekitab probleeme, sõdu, kahjulikke lõhesid, põrgulikku keskkonda meie poegadele ja tütardele.

Inimesed õpivad, valmistuvad olema arstid, insenerid, advokaadid jne, aga nad ei valmistu kõige tõsisemaks ja raskemaks ülesandeks, milleks on lapsevanemaks olemine.

See perekonna egoism, see armastuse puudumine oma ligimeste vastu, see perekonna isolatsioonipoliitika on sada protsenti absurdne, sest sellest saab halvenemise ja pideva sotsiaalse degeneratsiooni tegur.

Progress ja tõeline revolutsioon on võimalikud ainult nende kuulsate Hiina müüride lammutamisega, mis meid eraldavad ja ülejäänud maailmast isoleerivad.

Me kõik oleme ÜKS PERE ja on absurdne üksteist piinata, pidada perekonnaks ainult neid väheseid inimesi, kes meiega koos elavad jne.

EGOISTLIK PEREKONNA EKSLUSIIVSUS peatab sotsiaalse progressi, lõhestab inimesi, tekitab sõdu, privileege, majanduslikke probleeme jne.

Kui lapsevanemad oma lapsi tõeliselt armastavad, langevad tolmuks seinu ja jäledaid isolatsioonitõkkeid ning siis lakkab perekond olemast egoistlik ja absurdne ring.

Kui perekonna egoistlikud müürid langevad, tekib vennalik osadus kõigi teiste isade ja emadega, õpetajatega ja kogu ühiskonnaga.

TÕELISE VENNALIKKUSE tulemuseks on TÕELINE SOTSIAALNE MUUTUS, HARIDUSVALDKONNA autentne REVOLUTSIOON parema maailma nimel.

ÕPETAJA peab olema teadlikum, ta peab kokku kutsuma isad ja emad, vanemate hoolekogu ja nendega selgelt rääkima.

On vaja, et lapsevanemad mõistaksid, et avalik haridustöö toimub vanemate ja õpetajate vastastikuse koostöö kindlal alusel.

Vanematele on vaja öelda, et PÕHIKASVATUS on vajalik uute põlvkondade kasvatamiseks.

Vanematele on hädavajalik öelda, et intellektuaalne areng on vajalik, kuid see pole kõik, on vaja midagi enamat, on vaja õpetada noortele ennast tundma õppima, tundma õppima oma vigu ja psühholoogilisi puudusi.

Vanematele tuleb öelda, et lapsi tuleb eostada ARMASTUSEST, mitte LOOMALIKUST KIRGEST.

On julm ja halastamatu projitseerida oma loomseid soove, oma vägivaldseid seksuaalkirge, oma haiglaslikke sentimentaalsusi ja metsikuid emotsioone oma järeltulijatesse.

Pojad ja tütred on meie enda projektsioonid ja on kuritegelik nakatada maailma metsikute projektsioonidega.

Koolide, kolledžite ja ülikoolide õpetajad peavad kokku kutsuma saali isad ja emad, et neile õpetada moraalse vastutuse teed oma laste ja ühiskonna ning maailma ees.

HARIDUSTÖÖTAJATEL on kohustus ennast ÜMBER ÕPETADA ja vanemaid suunata.

Me peame tõeliselt armastama, et maailma muuta. Me peame ühinema, et koos püstitada Uue Ajastu imeline tempel, mis praegu mõtte augustliku kõmina saatel algab.