Psühholoogiline Mina

See küsimus minust endast, sellest, kes ma olen, sellest, kes mõtleb, tunneb ja tegutseb, on midagi, mida peame ise uurima, et põhjalikult tundma õppida.

Kõikjal leidub väga ilusaid teooriaid, mis köidavad ja lumavad; aga sellest kõigest poleks mingit kasu, kui me ei tunneks iseennast.

On põnev uurida astronoomiat või veidi aega veeta tõsiseid teoseid lugedes, kuid on irooniline saada õpetlaseks ja mitte midagi teada enda kohta, oma mina kohta, inimliku isiksuse kohta, mis meil on.

Igaüks on väga vaba mõtlema, mida tahab, ja intellektuaalse looma subjektiivne mõistus, keda valesti inimeseks kutsutakse, võimaldab kõike, ta võib teha kirbust hobuse või hobusest kirbu; on palju intellektuaale, kes elavad ratsionalismiga mängides. Ja mis siis?

Õpetlane olemine ei tähenda tark olemist. Haritud ignorante on palju nagu umbrohtu ja nad mitte ainult ei tea, vaid isegi ei tea, et nad ei tea.

Haritud ignorantide all mõeldakse teadmishimulisi, kes usuvad, et nad teavad, ja ei tunne isegi iseennast.

Võiksime kaunilt teoretiseerida psühholoogia mina üle, kuid see pole just see, mis meid selles peatükis huvitab.

Me peame tundma iseennast otseselt, ilma valiku masendava protsessita.

See poleks kuidagi võimalik, kui me ei jälgiks end tegevuses hetkest hetke, hetkest hetke.

Küsimus pole selles, et me näeksime end mingi teooria või lihtsa intellektuaalse spekulatsiooni kaudu.

Huvitav on näha end otse sellisena, nagu me oleme; ainult nii saame jõuda tõelise enesetunnetuseni.

Kuigi see võib tunduda uskumatu, oleme me enda suhtes eksinud.

Meil on palju asju, mida me arvame, et meil pole, ja palju asju, mida me arvame, et meil on, tegelikult ei ole.

Oleme loonud endale valed arusaamad ja me peame tegema inventuuri, et teada saada, mis on meil üle ja mis puudu.

Me eeldame, et meil on sellised või teistsugused omadused, mida meil tegelikult pole, ja paljusid voorusi, mis meil on, me kindlasti ei tea.

Me oleme magavad, teadvusetud inimesed ja see on tõsine. Kahjuks arvame endast parimat ja me ei kahtlusta isegi, et me magame.

Pühakirjad rõhutavad vajadust ärgata, kuid ei selgita süsteemi, kuidas selleni jõuda.

Asja halvim külg on see, et paljud on lugenud pühakirju ja ei saa isegi aru, et nad magavad.

Kõik usuvad, et nad tunnevad iseennast ja ei kahtlusta sugugi, et on olemas “paljude õpetus”.

Tegelikult on igaühe psühholoogiline mina mitmekordne, see on alati nagu paljud.

Sellega tahame öelda, et meil on palju minasid ja mitte ainult üks, nagu haritud ignorandid alati arvavad.

Paljude õpetuse eitamine on enda lollitamine, sest tegelikult oleks see ülim rumalus ignoreerida sisemisi vastuolusid, mis meil kõigil on.

Ma lähen loen ajalehte, ütleb intellekti mina; põrgusse sellise lugemise, hüüab liikumise mina; ma eelistan jalgrattaga sõitma minna. Mis jalutuskäik ega mis soe sai, karjub kolmas osapool; ma eelistan süüa, mul on kõht tühi.

Kui me saaksime näha end täispikas peeglis sellisena, nagu me oleme, avastaksime ise otse paljude õpetuse.

Inimlik isiksus on vaid marionett, mida kontrollivad nähtamatud niidid.

Mina, kes täna vannub igavest armastust Gnosisele, tõrjub hiljem teine mina, kellel pole selle vandega midagi pistmist; siis subjekt taandub.

Mina, kes täna vannub naisele igavest armastust, tõrjub hiljem teine, kellel pole selle vandega midagi pistmist, siis subjekt armub teise ja kaardimajake variseb kokku. Intellektuaalne loom, keda valesti inimeseks kutsutakse, on nagu maja, mis on täis palju inimesi.

Mitme mina vahel puudub igasugune kord või kooskõla, nad kõik riidlevad omavahel ja vaidlevad ülemvõimu pärast. Kui mõni neist saab orgaanilise masina peamiste keskuste üle kontrolli, tunneb ta end ainsana, meistrina, aga lõpuks kukutatakse ta troonilt.

Asju sellest vaatenurgast vaadates jõuame loogilise järelduseni, et intellektuaalsel imetajal pole tõelist moraalset vastutustunnet.

Vaidlustamatult sõltub see, mida masin konkreetsel hetkel ütleb või teeb, eranditult sellest, milline mina seda neil hetkedel kontrollib.

Räägitakse, et Jeesus Naatsaretist ajas Maarja Magdaleena kehast välja seitse deemonit, seitse minat, mis on seitsme surmapatu elav kehastus.

Ilmselgelt on igaüks neist seitsmest deemonist leegioni pea, seega peame järeldama, et Kristus võis Magdaleena kehast välja ajada tuhandeid minasid.

Kõiki neid asju mõtiskledes võime selgelt järeldada, et ainus väärtuslik asi, mis meil sisimas on, on OLEMUS, kahjuks on see revolutsioonilise psühholoogia kõigi nende mitmete minade vahel kinni.

On kahetsusväärne, et olemust töödeldakse alati selle enda kinnijäämise tõttu.

Vaidlustamatult magab olemus ehk teadvus, mis on sama, sügavalt.