Teadvuse Dialektika

Esoteerilises töös, mis on seotud meie sees olevate soovimatute elementide kõrvaldamisega, tekib mõnikord tüdimus, väsimus ja igavus.

Kahtlemata peame alati naasma algsesse lähtepunkti ja väärtustama ümber psühholoogilise töö aluseid, kui me tõesti ihkame radikaalset muutust.

Esoteerilise töö armastamine on hädavajalik, kui tõesti soovitakse täielikku sisemist transformatsiooni.

Niikaua kui me ei armasta muutusteni viivat psühholoogilist tööd, on põhimõtete ümberhindamine midagi enamat kui võimatu.

Oleks absurdne eeldada, et me võiksime tööst huvituda, kui me pole tegelikult hakanud neid armastama.

See tähendab, et armastus on vältimatu, kui me korduvalt püüame psühholoogilise töö aluseid ümber hinnata.

Eelkõige on vaja teada, mis on see, mida nimetatakse teadvuseks, sest on palju inimesi, kes pole kunagi olnud huvitatud sellest midagi teada saama.

Ükski tavaline inimene ei ignoreeriks kunagi, et ringis nokauti kukkudes kaotab poksija teadvuse.

On selge, et kui õnnetu poksija tuleb tagasi, saab ta uuesti teadvuse.

Järjepidevalt mõistab igaüks, et isiksuse ja teadvuse vahel on selge erinevus.

Maailma tulles on meil kõigil eksistentsis kolm protsenti teadvust ja üheksakümmend seitse protsenti jagatav alateadvuse, infra-teadvuse ja teadvusetuse vahel.

Kolme protsenti ärkvelolevat teadvust saab suurendada, kui me enda kallal töötame.

Teadvust ei ole võimalik suurendada ainult füüsiliste või mehaaniliste protseduuride abil.

Kahtlemata saab teadvus ärgata ainult teadliku töö ja vabatahtlike kannatuste alusel.

Meie sees on mitut tüüpi energiat, me peame mõistma: Esimene: mehaaniline energia. Teine: eluline energia. Kolmas: psüühiline energia. Neljas: vaimne energia. Viies: tahte energia. Kuues: teadvuse energia. Seitsmes: puhta vaimu energia. Isegi kui me suurendaksime rangelt mehaanilist energiat, ei suudaks me kunagi teadvust äratada.

Isegi kui me suurendaksime elujõudu oma organismis, ei ärataks me kunagi teadvust.

Paljud psühholoogilised protsessid toimuvad nende sees, ilma et teadvus sellesse üldse sekkuks.

Nii suured kui ka poleks vaimu distsipliinid, ei suuda vaimne energia kunagi teadvuse erinevaid funktsioone äratada.

Tahtejõud, isegi kui seda lõpmatuseni korrutada, ei suuda teadvust äratada.

Kõik need energia tüübid paiknevad erinevatel tasanditel ja mõõtmetes, millel pole teadvusega midagi pistmist.

Teadvust saab äratada ainult teadliku töö ja õigete jõupingutustega.

Väike protsent teadvusest, mis inimkonnal on, kulutatakse selle asemel, et seda suurendada, asjatult elule.

On ilmne, et kui me samastume kõigi oma eksistentsi sündmustega, raiskame me teadvuse energiat asjatult.

Me peaksime nägema elu nagu filmi, ilma et me kunagi samastuksime ühegi komöödia, draama või tragöödiaga, nii hoiaksime kokku teadvuse energiat.

Teadvus ise on väga kõrge vibratsioonisagedusega energia tüüp.

Teadvust ei tohi segamini ajada mäluga, sest need on sama erinevad kui auto esitulede valgus teest, mida mööda me sõidame.

Meie sees toimub palju tegevusi, ilma et miski sellest, mida nimetatakse teadvuseks, osaleks.

Meie organismis toimub palju kohandusi ja ümberkorraldusi, ilma et teadvus neis osaleks.

Meie keha mootorikeskus suudab juhtida autot või juhtida sõrmi, mis puudutavad klaveri klahve, ilma teadvuse vähimagi osavõtuta.

Teadvus on valgus, mida alateadvus ei taju.

Pime ei taju ka päikese füüsilist valgust, kuid see on iseenesest olemas.

Me peame avanema, et teadvuse valgus tungiks minu enda kohutavatesse pimedusse, iseenda pimedusse.

Nüüd mõistame paremini Johannese sõnade tähendust, kui ta ütleb evangeeliumis: “Valgus tuli pimedusse, aga pimedus ei mõistnud seda”.

Kuid oleks võimatu, et teadvuse valgus saaks tungida minu enda mina pimedusse, kui me ei kasutaks eelnevalt psühholoogilise enesejälgimise imelist tunnet.

Me peame vabastama tee valgusele, et valgustada psühholoogia Mina tumedaid sügavusi.

Keegi ei jälgiks end kunagi, kui tal poleks huvi muutuda, selline huvi on võimalik ainult siis, kui inimene armastab tõeliselt esoteerilisi õpetusi.

Nüüd saavad meie lugejad aru põhjusest, miks me soovitame ikka ja jälle väärtustada juhiseid, mis puudutavad tööd iseendaga.

Ärganud teadvus võimaldab meil kogeda reaalsust otse.

Kahjuks on intellektuaalne loom, keda ekslikult nimetatakse inimeseks, dialektilise loogika formuleerimisvõimest lummatuna unustanud teadvuse dialektika.

Kahtlemata on loogiliste mõistete formuleerimise võime põhiliselt kohutavalt vaene.

Teesist saame liikuda antiteesile ja arutelu kaudu jõuda sünteesile, kuid viimane ise on endiselt intellektuaalne mõiste, mis ei saa mingil juhul kokku langeda reaalsusega.

Teadvuse dialektika on otsesem, see võimaldab meil kogeda iga nähtuse reaalsust iseenesest.

Loodusnähtused ei lange mingil juhul täpselt kokku vaimu poolt formuleeritud mõistetega.

Elu areneb hetkest hetke ja kui me selle analüüsimiseks kinni püüame, siis me tapame selle.

Kui me püüame vaadeldes ühte või teist loodusnähtust mõisteid järeldada, siis tegelikult lakkame me tajumast nähtuse reaalsust ja näeme selles ainult teooriate ja vananenud mõistete peegeldust, millel pole vaadeldava faktiga midagi pistmist.

Intellektuaalne hallutsinatsioon on lummav ja me tahame vägisi, et kõik loodusnähtused langeksid kokku meie dialektilise loogikaga.

Teadvuse dialektika põhineb läbielatud kogemustel, mitte pelgal subjektiivsel ratsionalismil.

Kõik loodusseadused eksisteerivad meie sees ja kui me neid oma sisemuses ei avasta, siis me ei avasta neid kunagi väljaspool iseennast.

Inimene on sisaldu Universumis ja Universum on sisaldu inimses.

Reaalne on see, mida inimene ise oma sisemuses kogeb, ainult teadvus suudab kogeda reaalsust.

Teadvuse keel on sümboolne, intiimne, sügavalt tähendusrikas ja ainult ärganud inimesed suudavad seda mõista.

Kes soovib teadvust äratada, peab oma sisemusest kõrvaldama kõik soovimatud elemendid, mis moodustavad Ego, Mina, Iseenda, mille sees on pudeldatud olemus.