Pendli Seadus

Huvitav on omada kodus seinakella, mitte ainult aja teada saamiseks, vaid ka veidi mõtisklemiseks.

Ilma pendelita kell ei tööta; pendli liikumine on sügavalt tähendusrikas.

Vanasti ei olnud evolutsiooni dogmat; siis mõistsid targad, et ajaloolised protsessid arenevad alati vastavalt Pendli Seadusele.

Kõik voolab ja vaibub, tõuseb ja langeb, kasvab ja kahaneb, läheb ja tuleb vastavalt sellele imelisele seadusele.

Pole midagi imelikku, et kõik kõigub, et kõik on allutatud aja kõikumisele, et kõik areneb ja taandareneb.

Pendli ühes otsas on rõõm, teises valu; kõik meie emotsioonid, mõtted, igatsused, soovid kõiguvad vastavalt Pendli Seadusele.

Lootus ja meeleheide, pessimism ja optimism, kirg ja valu, triumf ja läbikukkumine, kasu ja kahju vastavad kindlasti pendli liikumise kahele äärmusele.

Egiptus tõusis koos kogu oma jõu ja võimuga püha jõe kallastel, kuid kui pendel läks teisele poole, kui see tõusis vastasservast, langes vaaraode maa ja tõusis Jeruusalemm, prohvetite armas linn.

Iisrael langes, kui pendel muutis asendit ja teisel äärmusel tõusis Rooma impeerium.

Pendli liikumine tõstab ja uputab impeeriume, tekitab võimsaid tsivilisatsioone ja hävitab need seejärel jne.

Me võime pendli paremasse äärmusse paigutada erinevad pseudoesoteerilised ja pseudookultistlikud koolkonnad, religioonid ja sektid.

Me võime pendli liikumise vasakusse äärmusse paigutada kõik materialistlikud, marksistlikud, ateistlikud, skeptilised jne koolkonnad. Pendli liikumise antiteesid, muutlikud, alluvad pidevale permutatsioonile.

Religioosne fanaatik võib mis tahes ebatavalise sündmuse või pettumuse tõttu minna pendli teise äärmusse, muutuda ateistiks, materialistiks, skeptikuks.

Materialistlik fanaatik, ateist, võib mis tahes ebatavalise sündmuse, näiteks metafüüsilise transtsendentaalse sündmuse, kirjeldamatu terrori hetke tõttu minna pendli liikumise vastasäärmusse ja muutuda väljakannatamatuks religioosseks reaktsionääriks.

Näited: Esoteeriku poolt vaidluses alistatud preester muutus meeleheites uskmatuks ja materialistiks.

Me teame juhtumit ateistlikust ja uskmatust naisest, kes tänu veenvale ja lõplikule metafüüsilisele sündmusele muutus praktilise esoteerika suurepäraseks esindajaks.

Tõe nimel peame deklareerima, et tõeline ja absoluutne materialistlik ateist on farss, teda ei ole olemas.

Vältimatu surma lähenedes, kirjeldamatu terrori hetkel lähevad igaviku vaenlased, materialistid ja uskmatud kohe pendli teise äärmusse ning palvetavad, nutavad ja hüüavad lõputu usu ja tohutu pühendumusega.

Isegi Karl Marx, dialektilise materialismi autor, oli juudi religioosne fanaatik ning pärast tema surma korraldati talle suure rabi matused.

Karl Marx töötas välja oma materialistliku dialektika ainult ühel eesmärgil: “LUUA RELV KÕIGI MAAILMA RELIGIOONIDE HÄVITAMISEKS SKEPTILISUSE ABIL”.

See on tüüpiline usulise kadeduse juhtum äärmuses; Marx ei suutnud kuidagi aktsepteerida teiste religioonide olemasolu ja eelistas need oma dialektika abil hävitada.

Karl Marx täitis ühte Siioni protokollidest, mis ütleb sõna-sõnalt: “Pole tähtis, et me täidame maailma materialismi ja vastiku ateismiga, päeval, mil me võidame, õpetame Moosese religiooni, mis on nõuetekohaselt kodifitseeritud ja dialektiliselt vormistatud, ja me ei luba maailmas ühtegi teist religiooni”.

Väga huvitav on, et Nõukogude Liidus kiusatakse religioone taga ja rahvale õpetatakse materialistlikku dialektikat, samas kui sünagoogides õpitakse Talmudi, Piiblit ja religiooni ning töötatakse vabalt ilma probleemideta.

Vene valitsuse peremehed on Moosese seaduse religioossed fanaatikud, kuid nad mürgitavad rahvast selle materialistliku dialektika farsiga.

Me ei protesteeri kunagi Iisraeli rahva vastu; me deklareerime ainult teatud kahekordse mänguga eliidi vastu, kes jälitades salajasi eesmärke mürgitab rahvast materialistliku dialektikaga, praktiseerides samal ajal salaja Moosese religiooni.

Materialism ja spiritism koos kogu oma teooriate, eelarvamuste ja eelarvamustega töötlevad mõistuses vastavalt Pendli Seadusele ja muutuvad moega vastavalt ajale ja kommetele.

Vaim ja mateeria on kaks väga vaieldavat ja okkalist kontseptsiooni, millest keegi aru ei saa.

Mõistus ei tea midagi vaimu kohta, ei tea midagi mateeria kohta.

Kontseptsioon on ainult see, kontseptsioon. Reaalsus ei ole kontseptsioon, kuigi mõistus võib reaalsuse kohta palju kontseptsioone luua.

Vaim on vaim (Olemus) ja saab tunda ainult iseennast.

Kirjutatud on: “OLEMUS ON OLEMUS JA OLEMASOLU PÕHJUS ON OLEMUS ISE”.

Jumala mateeria fanaatikud, dialektilise materialismi teadlased on empiirilised ja sada protsenti absurdsed. Nad räägivad mateeriast pimestava ja rumala eneseküllasusega, kui tegelikult ei tea nad selle kohta midagi.

Mis on mateeria? Milline neist rumalatest teadlastest seda teab? Nii ülistatud mateeria on samuti liiga vaieldav ja üsna okkaline kontseptsioon.

Mis on mateeria? Kas puuvill? Kas raud? Kas liha? Kas tärklis? Kas kivi? Kas vask? Kas pilv või mis? Öelda, et kõik on mateeria, oleks sama empiiriline ja absurdne kui väita, et kogu inimorganism on maks, süda või neer. Ilmselgelt on üks asi üks asi ja teine ​​asi on teine ​​asi, iga organ on erinev ja iga aine on erinev. Niisiis, milline kõigist nendest ainetest on see nii ülistatud mateeria?

Paljud inimesed mängivad pendli kontseptsioonidega, kuid tegelikult ei ole kontseptsioonid reaalsus.

Mõistus tunneb ainult looduse illusoorseid vorme, kuid ei tea midagi tõest, mis neis vormides sisaldub.

Teooriad lähevad aja ja aastatega moest välja ning see, mida koolis õpiti, osutub hiljem kasutuks; järeldus: keegi ei tea midagi.

Pendli parem- või vasakpoolsed kontseptsioonid mööduvad nagu naiste mood, need kõik on mõistuse protsessid, asjad, mis juhtuvad arusaamise pinnal, rumalused, intellekti edevused.

Igale psühholoogilisele distsipliinile vastandub teine ​​distsipliin, igale loogiliselt struktureeritud psühholoogilisele protsessile vastandub teine ​​sarnane, ja mis siis?

Reaalne, tõde, on see, mis meid huvitab; kuid see ei ole pendli küsimus, seda ei leidu teooriate ja uskumuste kõikumise vahel.

Tõde on tundmatu hetkest hetke, hetkest hetke.

Tõde on pendli keskel, mitte paremäärmuses ega vasakäärmuses.

Kui Jeesuselt küsiti: Mis on tõde?, siis ta vaikis sügavalt. Ja kui Buddhale esitati sama küsimus, pööras ta selja ja taandus.

Tõde ei ole arvamuste, teooriate ega parem- või vasakäärmuslike eelarvamuste küsimus.

Kontseptsioon, mille mõistus võib tõe kohta luua, ei ole kunagi tõde.

Arusaam, mis mõistmisel tõe kohta on, ei ole kunagi tõde.

Arvamus, mis meil tõe kohta on, olgu see kui tahes austusväärne, ei ole mingil juhul tõde.

Ei spiritualistlikud voolud ega nende materialistlikud vastased ei saa meid kunagi tõe juurde viia.

Tõde on midagi, mida tuleb otseselt kogeda, nagu siis, kui pistad sõrme tulle ja põletad, või nagu siis, kui neelad vett ja upud.

Pendli keskpunkt on meie endi sees ja just seal peame avastama ja kogema otseselt seda, mis on reaalne, tõde.

Me peame end otse uurima, et ennast avastada ja ennast sügavalt tunda.

Tõe kogemus saabub alles siis, kui oleme kõrvaldanud soovimatud elemendid, mis moodustavad koos minu mina.

Ainult vea kõrvaldamisega tuleb tõde. Ainult “mina ise”, minu vigade, eelarvamuste ja hirmude, kirgede ja soovide, uskumuste ja hooruste, intellektuaalsete kindlustuste ja igasuguste eneseküllastuste desintegreerimisega tuleb meile reaalne kogemus.

Tõel ei ole midagi pistmist sellega, mida on öeldud või ütlemata jäetud, sellega, mida on kirjutatud või kirjutamata jäetud, see saabub meile ainult siis, kui “mina ise” on surnud.

Mõistus ei saa tõde otsida, sest ta ei tunne seda. Mõistus ei saa tõde ära tunda, sest ta pole seda kunagi tundnud. Tõde tuleb meile spontaanselt, kui oleme kõrvaldanud kõik soovimatud elemendid, mis moodustavad “minu ise”, “mina ise”.

Niikaua kui teadvus jätkab pudelis olemist minu enese seas, ei saa see kogeda seda, mis on reaalne, seda, mis on väljaspool keha, kiindumusi ja mõistust, seda, mis on tõde.

Kui minu mina on taandatud kosmiliseks tolmuks, vabaneb teadvus lõplikult ärkama ja otseselt kogema tõde.

Suur Kabir Jeesus ütles õigustatult: “TUNNETAGE TÕDE JA SEE TEEB TEID VABAKS”.

Mis kasu on inimesel viiekümne tuhande teooria tundmisest, kui ta pole kunagi Tõde kogenud?

Iga inimese intellektuaalne süsteem on väga austusväärne, kuid igale süsteemile vastandub teine ​​ja kumbki ei ole tõde.

Parem on end uurida, et ennast tundma õppida ja ühel päeval otseselt kogeda reaalset, TÕDE.