Vabadus

Vabaduse tähendust ei ole inimkond veel mõistnud.

Vabaduse kontseptsiooni kohta, mida on alati enam-vähem valesti käsitletud, on tehtud väga tõsiseid vigu.

Tõepoolest, sõna pärast võideldakse, tehakse absurdseid järeldusi, pannakse toime igasuguseid kuritarvitusi ja valatakse lahinguväljadel verd.

Sõna “vabadus” on lummav, see meeldib kõigile, kuid sellest ei ole tõelist arusaamist, selle sõnaga seoses valitseb segadus.

Võimatu on leida tosinat inimest, kes määratleksid sõna “vabadus” samal viisil ja samamoodi.

Termin “vabadus” ei oleks subjektiivsele ratsionalismile mingil juhul arusaadav.

Igaühel on selle termini kohta erinevad ideed: inimeste subjektiivsed arvamused, millest puudub igasugune objektiivne reaalsus.

Vabaduse küsimuse tõstatamisel esineb igas mõttes ebakõla, ähmastust ja sobimatust.

Olen kindel, et isegi Don Emmanuel Kant, “Puhta mõistuse kriitika” ja “Praktilise mõistuse kriitika” autor, ei analüüsinud kunagi seda sõna, et anda sellele täpne tähendus.

Vabadus, ilus sõna, kaunis termin: kui palju kuritegusid on selle nimel toime pandud!

Vaieldamatult on termin “vabadus” rahvahulki hüpnotiseerinud; mäed ja orud, jõed ja mered on selle maagilise sõna mõjul verega määrdunud.

Kui palju lippe, kui palju verd ja kui palju kangelasi on ajaloo jooksul nähtud iga kord, kui vabaduse küsimus on elu lauale pandud.

Kahjuks jätkub pärast kogu nii kõrge hinnaga saavutatud iseseisvust iga inimese sees orjus.

Kes on vaba? Kes on saavutanud kuulsa vabaduse? Kui paljud on end vabastanud? Oh, oh, oh!

Teismeline ihkab vabadust; tundub uskumatu, et sageli, kui on olemas leib, peavari ja varjupaik, tahetakse vanematekodusest põgeneda, et leida vabadust.

On ebakõlaline, et noormees, kellel on kodus kõik olemas, tahab põgeneda, kodust eemale minna, lummatud vabaduse mõistest. On kummaline, et nautides kodus igasuguseid mugavusi, tahetakse kaotada see, mis on olemas, et reisida mööda maailma maid ja sukelduda valusse.

Et õnnetu, elu paria, kerjus, tõesti soovib kodust eemale minna, eesmärgiga saavutada mingi parem muutus, on õige; aga et hästi käituv laps, ema poeg, otsib põgenemist, on ebakõlaline ja isegi absurdne; aga nii see on; sõna “vabadus” lummab, nõidub, kuigi keegi ei oska seda täpselt määratleda.

Et neiu tahab vabadust, et ta soovib kodu vahetada, et ta soovib abielluda, et pääseda vanematekodusest ja elada paremat elu, on osaliselt loogiline, sest tal on õigus olla ema; aga juba abieluna leiab ta, et ta ei ole vaba, ja peab alistunult kandma orjuse ahelaid.

Töötaja, väsinud nii paljudest eeskirjadest, tahab olla vaba, ja kui tal õnnestub iseseisvuda, avastab ta, et ta on jätkuvalt omaenda huvide ja murede ori.

Tõsi, iga kord, kui me võitleme vabaduse eest, tunneme end võitudest hoolimata petetuna.

Nii palju verd on vabaduse nimel asjata valatud ja ometi oleme me jätkuvalt iseenda ja teiste orjad.

Inimesed võitlevad sõnade pärast, millest nad kunagi aru ei saa, kuigi sõnaraamatud neid grammatiliselt seletavad.

Vabadus on midagi, mida tuleb saavutada enda sees. Keegi ei saa seda saavutada väljaspool iseennast.

Õhus ratsutamine on väga idamaine fraas, mis allegooriliselt väljendab tõelise vabaduse tähendust.

Keegi ei saaks tegelikult vabadust kogeda, kui tema teadvus on jätkuvalt kinni iseendas, minus endas.

Selle mina, oma isiku, selle mõistmine, kes ma olen, on hädavajalik, kui soovitakse väga siiralt vabadust saavutada.

Me ei saaks mingil juhul hävitada orjuse ahelaid, ilma et oleksime eelnevalt mõistnud kogu seda minu küsimust, kõike seda, mis puudutab mina, mind ennast.

Milles seisneb orjus? Mis see on, mis meid orjastab? Millised on need takistused? Kõik see on see, mida me peame avastama.

Rikkad ja vaesed, usklikud ja uskmatud on kõik ametlikult vangis, kuigi nad peavad end vabaks.

Niikaua kui teadvus, olemus, kõige väärikam ja korralikum, mis meil sisemuses on, jätkub kinniolek iseendas, minus endas, minus endas, minu ihades ja hirmudes, minu soovid ja kired, minu mured ja vägivallad, minu psühholoogilised vead; ollakse ametlikus vanglas.

Vabaduse tähendust saab täielikult mõista alles siis, kui meie enda psühholoogilise vangla ahelad on hävitatud.

Niikaua kui “mina ise” eksisteerib, on teadvus vangis; vanglast pääsemine on võimalik ainult budistliku hävitamise kaudu, mina lahustades, tuhaks, kosmiliselt tolmuks muutes.

Vaba teadvus, ilma minata, minu enda absoluutses puudumises, ilma soovide, kirgede, iha või hirmudeta, kogeb otseselt tõelist vabadust.

Igasugune vabaduse kontseptsioon ei ole vabadus. Arvamused, mis me vabaduse kohta moodustame, on kaugel reaalsusest. Ideedel, mis me vabaduse teemal loome, pole midagi pistmist tõelise vabadusega.

Vabadus on midagi, mida me peame otseselt kogema, ja see on võimalik ainult psühholoogiliselt surres, mina lahustades, igaveseks minust endast loobudes.

Ei oleks mingit kasu jätkata vabadusest unistamist, kui me igal juhul jätkame orjadena.

Parem on näha ennast sellisena, nagu me oleme, jälgida hoolikalt kõiki neid orjuse ahelaid, mis meid ametlikus vanglas hoiavad.

Endast teadlik olles, nähes, kes me sisemiselt oleme, avastame me tõelise vabaduse ukse.