Meditatsioon

Elus on ainus oluline asi radikaalne, täielik ja lõplik muutus; kõik muu on ausalt öeldes tähtsusetu.

Meditatsioon on hädavajalik, kui me siiralt soovime sellist muutust.

Me ei soovi mingil juhul tähtsusetut, pealiskaudset ja tühist meditatsiooni.

Me peame muutuma tõsiseks ja jätma kõrvale nii palju rumalusi, mis levivad seal odavas pseudoesoteerikas ja pseudookultismis.

Me peame oskama olla tõsised, me peame oskama muutuda, kui me tõesti ei taha esoteerilises töös läbi kukkuda.

Kes ei oska mediteerida, pealiskaudne, intonso, ei suuda kunagi Egot lahustada; ta on alati impotentne pakk elu raevukas meres.

Puudus, mis on avastatud praktilise elu valdkonnas, tuleb meditatsioonitehnika abil sügavalt mõista.

Meditatsioonimaterjal asub just praktilise elu erinevates sündmustes või igapäevastes olukordades, see on vaieldamatu.

Inimesed protestivad alati ebameeldivate sündmuste vastu, nad ei oska kunagi näha selliste sündmuste kasulikkust.

Meie peaksime ebameeldivate olukordade vastu protestimise asemel ammutama neist meditatsiooni abil kasulikke elemente oma hingeliseks kasvuks.

Põhjalik meditatsioon sellise või teise meeldiva või ebameeldiva olukorra üle võimaldab meil tunda endas maitset, tulemust.

On vaja teha täielik psühholoogiline eristus töö maitse ja elu maitse vahel.

Igal juhul, et tunda endas töö maitset, on vaja täielikku ümberpööret suhtumises, millega tavaliselt võetakse vastu eksistentsi olukordi.

Keegi ei saaks nautida töö maitset, kui ta teeks vea, samastades end erinevate sündmustega.

Kindlasti takistab identifitseerimine sündmuste nõuetekohast psühholoogilist hindamist.

Kui inimene samastub sellise või teise sündmusega, ei suuda ta mingil moel ammutada sellest kasulikke elemente eneseleidmiseks ja teadvuse sisemiseks kasvuks.

Esoteeriline töötaja, kes pärast valvsuse kaotamist naaseb samastumise juurde, tunneb töö maitse asemel jälle elu maitset.

See näitab, et varem ümberpööratud psühholoogiline hoiak on naasnud oma samastumise olekusse.

Iga ebameeldiv olukord tuleb meditatsioonitehnika abil teadliku kujutlusvõime abil rekonstrueerida.

Iga stseeni rekonstrueerimine võimaldab meil ise ja otse kontrollida mitmete selles osalevate “mina” sekkumist.

Näited: Armukadeduse stseen; selles osalevad viha, armukadeduse ja isegi vihkamise “mina”.

Igaühe neist “mina”, igaühe neist teguritest mõistmine tähendab tegelikult sügavat mõtiskelu, keskendumist, meditatsiooni.

Selge kalduvus teisi süüdistada on takistuseks meie enda vigade mõistmisele.

Kahjuks on väga raske hävitada endas kalduvust teisi süüdistada.

Tõe nimel peame ütlema, et me oleme ainsad süüdlased elu erinevates ebameeldivates olukordades.

Erinevad meeldivad või ebameeldivad sündmused eksisteerivad koos meiega või ilma meieta ja korduvad mehaaniliselt pidevalt.

Sellest põhimõttest lähtuvalt ei saa ühelgi probleemil olla lõplikku lahendust.

Probleemid on elu osa ja kui oleks olemas lõplik lahendus, ei oleks elu mitte elu, vaid surm.

Seega võib olukordi ja probleeme muuta, kuid need ei lakka kunagi kordumast ja neil ei ole kunagi lõplikku lahendust.

Elu on ratas, mis pöörleb mehaaniliselt koos kõigi meeldivate ja ebameeldivate olukordadega, mis alati korduvad.

Me ei saa ratast peatada, head või halvad olukorrad töödeldakse alati mehaaniliselt, me saame muuta ainult oma suhtumist elusündmustesse.

Kui me õpime ammutama meditatsioonimaterjali eksistentsi olukordadest, siis me avastame end ise.

Igas meeldivas või ebameeldivas olukorras on erinevad “mina”, mida tuleb meditatsioonitehnika abil täielikult mõista.

See tähendab, et iga rühm “mina”, kes osaleb sellises või teises draamas, komöödias või tragöödias praktilises elus, tuleb pärast täielikku mõistmist kõrvaldada Jumaliku Ema Kundalini jõuga.

Kui me kasutame psühholoogilise vaatluse tunnet, areneb see viimane ka imeliselt. Siis saame sisemiselt tajuda “mina” mitte ainult enne nende kallal töötamist, vaid ka kogu töö vältel.

Kui need “mina” on pead maha raiutud ja lagundatud, tunneme suurt kergendust, suurt õnne.