Intellektuaalsed Normid

Praktilise elu vallas on igal inimesel oma kriteeriumid, oma enam-vähem vananenud mõtteviis ja ta ei ole kunagi uuele avatud; see on ümberlükkamatu, vaieldamatu, kõigutamatu.

Intellektuaalse humanoidi meel on degenereerunud, halvenenud, otseses taandarengu seisundis.

Tegelikult on praeguse inimkonna arusaam sarnane vana inertsiaalse ja absurdse mehaanilise struktuuriga, mis ei ole iseenesest võimeline mingiks ehtsaks elastsusnähtuseks.

Meeles on puudu paindlikkus, see on takerdunud mitmetesse jäikadesse ja iganenud normidesse.

Igaühel on oma kriteeriumid ja kindlad jäigad normid, mille piires ta lakkamatult tegutseb ja reageerib.

Kogu selle küsimuse kõige tõsisem asi on see, et miljonid kriteeriumid on võrdsed miljonite mädanenud ja absurdsete normidega.

Igal juhul ei tunne inimesed end kunagi ekslikult, iga pea on omaette maailm ja pole kahtlust, et nii paljude vaimsete sopistuste vahel on palju tähelepanu kõrvalejuhtimise sofisme ja väljakannatamatut rumalust.

Kuid masside kitsas mõtteviis ei kahtlusta kaugeltki intellektuaalset ummikut, milles nad viibivad.

Need kakatšerite ajuga tänapäeva inimesed arvavad endast parimat, peavad end liberaalideks, supergeeniusteks, usuvad, et neil on väga lai silmaring.

Valgustatud ignorandid osutuvad kõige raskemateks, sest tegelikult, rääkides seekord Sokratese mõttes, ütleme: “nad mitte ainult ei tea, vaid ka ignoreerivad, et nad ei tea”.

Intellekti sulid, kes on klammerdunud nende vananenud mineviku normide külge, toimivad vägivaldselt oma ummiku tõttu ja keelduvad rõhutatult aktsepteerimast midagi, mis ei saa mingil juhul sobida nende terasnormide hulka.

Valgustatud targutajad arvavad, et kõik, mis mingil põhjusel väljub nende roostetanud protseduuride jäigast teest, on sajaprotsendiliselt absurdne. Sel moel petavad need vaesed keerulise mõtteviisiga inimesed end haledalt.

Selle ajastu pseudo-targad peavad end geniaalseteks, vaatavad põlgusega neid, kellel on julgust oma ajast rikutud normidest kõrvale kalduda, kõige hullem on see, et nad ei kahtlusta kaugeltki omaenda kohmakuse valusat reaalsust.

Vananenud mõtete intellektuaalne kitsarinnalisus on selline, et see lubab endale nõuda tõendeid selle kohta, mis on reaalne, selle kohta, mis ei ole meelest.

Nõrga ja sallimatu arusaamaga inimesed ei taha mõista, et reaalse kogemus saabub ainult ego puudumisel.

Pole kahtlust, et mingil juhul ei oleks võimalik elu ja surma saladusi vahetult ära tunda seni, kuni meie sees ei ole avatud sisemine meel.

Pole üleliigne selles peatükis korrata, et ainult Olendi ülim teadvus saab teada tõde.

Sisemine meel saab toimida ainult andmetega, mida annab Olendi Kosmiline teadvus.

Subjektiivne intellekt koos oma arutleva dialektikaga ei saa midagi teada sellest, mis väljub tema jurisdiktsioonist.

Me teame juba, et arutleva dialektika sisu mõisted töötatakse välja välise tajumise meelte poolt antud andmete põhjal.

Need, kes on takerdunud oma intellektuaalsete protseduuride ja kindlate normide sisse, osutavad alati vastupanu nendele revolutsioonilistele ideedele.

Ainult ego radikaalselt ja lõplikult lahustades on võimalik teadvus äratada ja tõeliselt sisemine meel avada.

Kuna need revolutsioonilised avaldused ei mahu formaalsesse loogikasse ega ka dialektilisse loogikasse, osutab taanduvate meelte subjektiivne reaktsioon vägivaldset vastupanu.

Need vaesed intellekti inimesed tahavad ookeani panna klaasist tassi sisse, nad eeldavad, et ülikool suudab kontrollida kogu universumi tarkust ja et kõik Kosmose seadused on kohustatud alluma nende vanadele akadeemilistele normidele.

Need harimatud tarkuse musternäidised ei kahtlusta kaugeltki degeneratiivset seisundit, milles nad viibivad.

Mõnikord paistavad sellised inimesed hetkeks silma, kui nad tulevad esoteerikute maailma, kuid peagi kustuvad nad nagu valevad tuled, kaovad vaimsete murede panoraamist, intellekt neelab nad alla ja kaovad areenilt igaveseks.

Intellekti pealiskaudsus ei suuda kunagi tungida Olendi seaduslikku sügavusse, ometi võivad ratsionalismi subjektiivsed protsessid viia rumalad igasuguste väga säravate, kuid absurdsete järeldusteni.

Loogiliste mõistete formuleerimisvõime ei tähenda mingil juhul reaalse kogemust.

Arutleva dialektika veenev mäng vaimustab arutlejat iseendast, pannes ta alati kassi jänesega segamini ajama.

Ideede särav rongkäik pimestab intellekti sulitempa ja annab talle teatud eneseküllasuse, mis on sama absurdne kui see, et ta lükkab tagasi kõik, mis ei lõhna raamatukogude tolmu ja ülikooli tindiga.

Alkohoolikutel on joobeseisundis selged sümptomid, kuid teooriates purjus olijate sümptomeid aetakse kergesti segamini geniaalsusega.

Olles jõudnud oma peatüki sellesse ossa, ütleme, et on kindlasti väga raske teada, kus lõpeb sulide intellektuaalsus ja kus algab hullumeelsus.

Seni, kuni me jätkame ummikus olemist intellekti mädanenud ja vananenud normide sees, on midagi enamat kui võimatu kogeda seda, mis ei ole meelest, seda, mis ei ole ajast, seda, mis on reaalne.