Enda Süüdistamine

Igaühe sisemuses peituv Olemus tuleb kõrgemalt, Taevast, tähtedest… Vaieldamatult pärineb see imeline Olemus noodist “LA” (Linnutee, Galaktika, milles me elame).

See hinnaline Olemus läbib noodi “SOL” (Päike) ja seejärel noodi “FA” (Planeetide Tsoon) ning siseneb sellesse maailma ja tungib meie endi sisemusse. Meie vanemad lõid sobiva keha selle Tähtedest tuleva Olemuse vastuvõtmiseks…

Intensiivselt iseendaga töötades ja end oma kaasinimeste heaks ohverdades pöördume me võidukalt tagasi Urania sügavasse rüppe… Me elame selles maailmas mingil põhjusel, millegi jaoks, mingi erifaktori tõttu…

Ilmselgelt on meis palju, mida me peame nägema, uurima ja mõistma, kui me tõesti ihkame teada midagi iseenda, oma elu kohta… Traagiline on selle inimese eksistents, kes sureb, ilma et oleks teada saanud oma elu põhjust…

Igaüks meist peab ise leidma oma elu mõtte, selle, mis hoiab teda vangis valu vanglas… Nähtavalt on meis igaühes midagi, mis kibestab meie elu ja mille vastu me peame kindlalt võitlema… Pole tingimata vajalik, et me jätkaksime õnnetuses, on vältimatu redutseerida kosmiliseks tolmuimejaks see, mis meid nii nõrgaks ja õnnetuks teeb.

Ei ole mingit kasu end uhkustada tiitlite, auavalduste, diplomite, raha, tühise subjektiivse ratsionalismi, teada-tuntud vooruste jne, jne, jne. Me ei tohiks kunagi unustada, et silmakirjalikkus ja vale isiksuse rumalad edevused muudavad meid kohmakateks, vananenud, mahajäänud, reaktsioonilisteks inimesteks, kes ei suuda näha uut…

Surmal on palju tähendusi, nii positiivseid kui ka negatiivseid. Mõelgem sellele suurepärasele “Suure KABIRI Jeesuse Kristuse” tähelepanekule: “Las surnud matavad oma surnuid”. Paljud inimesed, kuigi nad elavad, on tegelikult surnud igasuguse võimaliku töö jaoks iseendaga ja seega ka igasuguse sisemise muutuse jaoks.

Need on inimesed, kes on pudelisse pandud oma dogmade ja uskumuste vahel; inimesed, kes on kivistunud paljude eilsete päevade mälestustesse; üksikisikud, kes on täis esivanemate eelarvamusi; inimesed, kes on orjad sellele, mida teised ütlevad, kohutavalt leiged, ükskõiksed, mõnikord “targutajad”, kes on veendunud, et on tões, sest neile nii öeldi jne, jne, jne.

Need inimesed ei taha mõista, et see maailm on “Psühholoogiline Jõusaal”, mille abil oleks võimalik hävitada see salajane inetust, mida me kõik endas kanname… Kui need vaesed inimesed mõistaksid seda kahetsusväärset olukorda, milles nad on, väriseksid nad õudusest…

Ometi arvavad sellised inimesed alati endast parimat; nad kiitlevad oma voorustega, tunnevad end täiuslikuna, heasüdamlikuna, abivalmina, õilsana, heategevuslikuna, intelligentseks, kohusetundlikuks jne. Praktiline elu kui kool on suurepärane, kuid selle võtmine eesmärgina iseeneses on ilmselgelt absurdne.

Need, kes võtavad elu iseenesest, nii nagu seda igapäevaselt elatakse, ei ole mõistnud vajadust töötada iseendaga, et saavutada “Radikaalne Muutus”. Kahjuks elavad inimesed mehaaniliselt, nad pole kunagi midagi sisekaemusest kuulnud…

Muutuda on vajalik, aga inimesed ei tea, kuidas muutuda; nad kannatavad palju ja ei tea isegi, miks nad kannatavad… Raha omamine ei ole kõik. Paljude rikaste inimeste elu on tavaliselt tõeliselt traagiline…