Lapse Eneseteadvus

Meile on väga targalt öeldud, et meil on üheksakümmend seitse protsenti ALATEADVUST ja KOLM PROTSENTI TEADVUST.

Otsekoheselt ja ilustamata öeldes, üheksakümmend seitse protsenti Essentsist, mida me endas kanname, on pudelisse suletud, sisse pakitud, sisse pandud igasse Yo-sse, mis koos moodustavad “Mina Ise”.

Ilmselgelt töödeldakse Yo-de vahel olev Essents või Teadvus vastavalt omaenda tingimustele.

Iga desintegreeritud Yo vabastab teatud protsendi Teadvusest, Essentsi või Teadvuse emantsipatsioon või vabanemine oleks võimatu ilma iga Yo desintegratsioonita.

Mida rohkem Yo-sid on desintegreeritud, seda suurem on Eneseteadvus. Mida vähem Yo-sid on desintegreeritud, seda väiksem on ärkvel Teadvuse protsent.

Teadvuse ärkamine on võimalik ainult mina lahustades, surres iseendas, siin ja praegu.

Kahtlemata, kui Essents või Teadvus on pakitud iga Yo vahele, mida me endas kanname, on see uinunud, alateadvuslikus seisundis.

On hädavajalik muuta alateadvus teadlikuks ja see on võimalik ainult Yo-de hävitamisega; iseendas surres.

Ilma eelnevalt iseendas suremata ei ole võimalik ärgata. Need, kes üritavad kõigepealt ärgata, et siis surra, ei oma tegelikku kogemust sellest, mida nad väidavad, nad marsivad kindlalt eksimuse teel.

Vastsündinud lapsed on imelised, neil on täielik eneseteadvus; nad on täielikult ärkvel.

Vastsündinud lapse kehas on Essents taas inkorporeeritud ja see annab olendile tema ilu.

Me ei taha öelda, et sada protsenti Essentsist või Teadvusest on vastsündinule taas inkorporeeritud, vaid pigem kolm protsenti vaba, mis tavaliselt ei ole Yo-de vahel suletud.

Kuid see vaba Essentsi protsent, mis on vastsündinud laste organismi taas inkorporeeritud, annab neile täieliku eneseteadvuse, selguse jne.

Täiskasvanud vaatavad vastsündinut haletsusega, nad arvavad, et olend on teadvuseta, kuid nad eksivad kahetsusväärselt.

Vastsündinu näeb täiskasvanut sellisena, nagu ta tegelikult on; teadvuseta, julm, perversne jne.

Vastsündinu Yo-d tulevad ja lähevad, tiirlevad ümber hälli, nad tahaksid uue keha sisse pugeda, aga kuna vastsündinu pole veel isiksust välja töötanud, on kõik Yo-de katsed uude kehasse siseneda midagi enamat kui võimatu.

Mõnikord on olendid ehmunud, kui näevad neid fantoome või Yo-sid, kes nende hällile lähenevad, ja siis nad karjuvad, nutavad, aga täiskasvanud ei saa sellest aru ja arvavad, et laps on haige või et tal on nälg või janu; selline on täiskasvanute teadvusetus.

Uue isiksuse kujunemisel tungivad eelmiste eksistentside Yo-d vähehaaval uude kehasse.

Kui kõik Yo-d on taas inkorporeeritud, ilmume maailma selle kohutava sisemise inetusega, mis meid iseloomustab; siis me kõnnime kõikjal nagu somnambuulid; alati teadvusetud, alati perversed.

Kui me sureme, läheb hauda kolm asja: 1) Füüsiline keha. 2) Orgaaniline eluline taust. 3) Isiksus.

Eluline taust laguneb vähehaaval nagu fantoom haua ees, kui ka füüsiline keha laguneb.

Isiksus on alateadvuslik või infra-teadvuslik, siseneb hauda ja väljub sealt, kui tahab, rõõmustab, kui leinajad talle lilli toovad, armastab oma perekonda ja laguneb väga aeglaselt, kuni muutub kosmiliseks tolmuks.

See, mis jätkub pärast hauda, on EGO, pluraliseeritud MINA, mina ise, hulk kurateid, mille sees on Essents, Teadvus, mis omal ajal ja tunnil tagasi pöördub, taas inkorporeerub.

On kahetsusväärne, et lapse uue isiksuse loomisel inkorporeeritakse ka Yo-d.