Olemise Tase

Kes me oleme? Kust me tuleme? Kuhu me läheme? Milleks me elame? Miks me elame?…

Vaieldamatult ei tea vaene “Intellektuaalne Loom”, keda ekslikult inimeseks nimetatakse, mitte ainult, et ta ei tea, vaid ta isegi ei tea, et ta ei tea… Kõige hullem on see raske ja veider olukord, milles me oleme, me ei tea oma tragöödiate saladust ja ometi oleme veendunud, et me teame kõike…

Viige “Ratsionaalne Imetaja”, selline inimene, kes elus mõjuvõimsaks peab, Sahara kõrbe keskele, jätke ta sinna oaasidest kaugele ja jälgige õhulaevast, mis juhtub… Faktid räägivad enda eest; “Intellektuaalne Humanoid”, kuigi ta peab end tugevaks ja usub, et on väga mees, on tegelikult kohutavalt nõrk…

“Ratsionaalne Loom” on sada protsenti rumal; ta arvab endast parimat; ta usub, et saab suurepäraselt hakkama lasteaia, kombeõpikute, algkooli, keskkooli, gümnaasiumi, ülikooli, isa hea prestiiži jms abil. Kahjuks teame pärast nii palju tähti ja häid kombeid, tiitleid ja raha, et iga kõhuvalu kurvastab meid ja et me oleme sisimas endiselt õnnetud ja viletsad…

Piisab maailma ajaloo lugemisest, et teada, et me oleme samad barbarid, kes varemgi, ja et selle asemel, et paremaks muutuda, oleme muutunud hullemaks… See XX sajand koos kogu oma suurejoonelisuse, sõdade, prostitutsiooni, ülemaailmse sodoomia, seksuaalse degeneratsiooni, narkootikumide, alkoholi, ülemäärase julmuse, äärmise perversuse, koletislikkusega jne on peegel, millesse me peaksime vaatama; ei ole seega kaalukat põhjust kiidelda sellega, et oleme jõudnud kõrgemale arenguetapile…

Arvamus, et aeg tähendabProgress on absurdne, kahjuks jätkavad “valgustatud ignorandid” “evolutsioonidogmaga” pudelis istumist… Kõikidelt “musta ajaloo” mustadelt lehekülgedelt leiame alati samu kohutavaid julmusi, ambitsioone, sõdu jne. Ometi on meie “supertsiviliseeritud” kaasaegsed ikka veel veendunud, et sõda on midagi teisejärgulist, mööduv õnnetus, millel pole midagi pistmist nende nii palju ülistatud “kaasaegse tsivilisatsiooniga”.

Kindlasti on oluline iga inimese olemus; mõned isikud on purjus, teised karsklased, need ausad ja teised kelmid; elus on kõike… Mass on indiviidide summa; see, mis on indiviid, on mass, on valitsus jne. Mass on seega indiviidi pikendus; masside, rahvaste muutumine ei ole võimalik, kui indiviid, kui iga inimene ei muutu…

Keegi ei saa eitada, et on olemas erinevad sotsiaalsed tasandid; on kiriku- ja bordelliinimesi; kaubanduse- ja maainimesi jne. Samuti on olemas erinevad Olemise Tasandid. See, mis me sisemiselt oleme, suurepärased või armetud, helded või ihnsad, vägivaldsed või rahulikud, karsked või iharad, tõmbab ligi erinevaid elutingimusi…

Ihar inimene tõmbab alati ligi liiderlikke stseene, draamasid ja isegi tragöödiaid, millesse ta satub… Joodik tõmbab ligi joodikuid ja satub alati baaridesse ja sööklatesse, see on ilmne… Mida tõmbab ligi liigkasuvõtja, egoist? Kui palju probleeme, vanglaid, õnnetusi?

Ometi on kibestunud, kannatamisest väsinud inimesed valmis muutuma, oma ajaloo lehekülge pöörama… Vaesed inimesed! Nad tahavad muutuda ja ei tea, kuidas; nad ei tea protseduuri; nad on tupikus… Mis nendega eile juhtus, juhtub nendega täna ja juhtub nendega homme; nad kordavad alati samu vigu ega õpi elust õppetunde isegi suurtükkidest.

Kõik asjad korduvad nende endi elus; nad ütlevad samu asju, teevad samu asju, kahetsevad samu asju… See igav kordus draamadest, komöödiatest ja tragöödiatest jätkub, kuni me kanname endas ebasoovitavaid elemente nagu viha, ahnus, iha, kadedus, uhkus, laiskus, õgimine jne…

Milline on meie moraalne tase? või õigemini: Mis on meie Olemise Tase? Kuni Olemise Tase ei muutu radikaalselt, jätkub kõigi meie viletsuste, stseenide, õnnetuste ja ebaõnnede kordumine… Kõik asjad, kõik asjaolud, mis meist väljaspool, selle maailma laval toimuvad, on ainult peegeldus sellest, mida me sisemiselt kanname.

Õigusega võime pidulikult kinnitada, et “väline on sisemise peegeldus”. Kui inimene muutub sisemiselt ja see muutus on radikaalne, siis muutub ka väline, asjaolud, elu.

Olen sel ajal (aastal 1974) jälginud rühma inimesi, kes tungisid võõrale maale. Siin Mehhikos saavad sellised inimesed uudishimuliku nimetuse “LANGEVARJURID”. Nad on Campestre Churubusco koloonia elanikud, nad on minu majale väga lähedal, mis on põhjus, miks ma olen saanud neid lähedalt uurida…

Vaesed olla ei saa kunagi olla kuritegu, kuid tõsine ei ole mitte see, vaid nende Olemise Tase… Iga päev nad tülitsevad omavahel, joovad, solvavad üksteist, muutuvad oma õnnetute kaaslaste mõrvariteks, elavad tõesti räpastes onnides, milles valitseb armastuse asemel vihkamine…

Olen palju kordi mõelnud, et kui keegi neist kõrvaldaks oma sisemusest viha, raevu, iha, joobeseisundi, laimamise, julmuse, egoismi, laimu, kadeduse, ego, uhkuse jne, meeldiks ta teistele inimestele, ta suhtleks lihtsa Psühholoogiliste Afiinsuste Seaduse alusel rafineeritumate, vaimsemate inimestega; need uued suhted oleksid määravad majanduslikuks ja sotsiaalseks muutuseks…

See oleks süsteem, mis võimaldaks sellisel isikul jätta maha “garaaž”, “roiskkaev”… Seega, kui me tõesti soovime radikaalset muutust, siis esimene asi, mida me peame mõistma, on see, et igaüks meist (olgu ta siis valge või must, kollane või vaskne, ignorantne või haritud jne), on ühel või teisel “Olemise Tasemel”.

Mis on meie Olemise Tase? Kas olete kunagi selle üle mõelnud? Teisele tasemele ei oleks võimalik liikuda, kui me ei tea, millises olekus me oleme.