Ülioluline Leib

Kui me hoolikalt jälgime ükskõik millist päeva oma elus, näeme, et me kindlasti ei oska teadlikult elada.

Meie elu näib olevat nagu liikuv rong, mis liigub mehaaniliste, jäikade harjumuste kindlaks määratud rööbastel, tühise ja pealiskaudse eksistentsi rööbastel.

Kummaline on asja juures see, et meil ei tule kunagi pähe oma harjumusi muuta, näib, et me ei väsi alati sama asja edasi lükkamast.

Harjumused on meid kivistanud, me arvame, et oleme vabad; oleme kohutavalt koledad, aga peame end Apollodeks…

Oleme mehaanilised inimesed, mis on enam kui piisav põhjus, et meil puuduks igasugune tõeline tunne selle kohta, mida elus tehakse.

Me liigume iga päev oma vananenud ja absurdsete harjumuste vanal rööpal ja seetõttu on selge, et meil ei ole tõelist elu; elamise asemel vegeteerime me viletsalt ega saa uusi muljeid.

Kui inimene alustaks oma päeva teadlikult, oleks ilmne, et see päev oleks väga erinev teistest päevadest.

Kui inimene võtab kogu oma elu, nagu sama päeva, mida ta elab, kui ta ei jäta homseks seda, mida tuleb teha täna, siis ta hakkab tõeliselt mõistma, mida tähendab enda kallal töötamine.

Ükski päev ei ole kunagi tähtsusetu; kui me tõesti tahame radikaalselt muutuda, peame end iga päev nägema, jälgima ja mõistma.

Inimesed aga ei taha end näha, mõned, kes soovivad enda kallal töötada, õigustavad oma hooletust selliste fraasidega nagu: “Töö kontoris ei võimalda enda kallal töötada”. Need on mõttetud, tühjad, kasutud, absurdsed sõnad, mis aitavad õigustada ainult loidust, laiskust ja armastuse puudumist suure eesmärgi vastu.

Sellised inimesed, isegi kui neil on palju vaimseid muresid, ei muutu kunagi.

Enda jälgimine on kiireloomuline, edasilükkamatu, vältimatu. Intiimne enesejälgimine on tõelise muutuse jaoks hädavajalik.

Milline on teie psühholoogiline seisund ärgates? Milline on teie meeleolu hommikusöögi ajal? Kas sa olid kelneri või abikaasa suhtes kannatamatu? Miks sa kannatamatu olid? Mis sind alati häirib? jne.

Suitsetamise või vähem söömine ei ole kogu muutus, aga see näitab teatud edasiminekut. Me teame hästi, et pahed ja õgardlus on ebainimlikud ja loomulikud.

Ei ole hea, kui salateel pühendunud inimesel on liiga paks füüsiline keha, punnis kõht ja väljaspool igasugust täiuslikkuse eurütmiat. See viitaks õgardlusele, ahnusele ja isegi laiskusele.

Igapäevaelu, elukutse, töö, kuigi eluliselt tähtsad eksistentsi jaoks, on teadvuse uni.

Teadmine, et elu on uni, ei tähenda, et sa oled seda mõistnud. Arusaamine tuleb enesejälgimise ja enda kallal intensiivse tööga.

Enda kallal töötamiseks on hädavajalik töötada oma igapäevaeluga, juba täna, ja siis mõistetakse, mida tähendab see fraas Meie Isa palves: “Anna meile meie igapäevane leib”.

Fraas “Iga Päev” tähendab kreeka keeles “üliolulist leiba” või “Kõrguse leiba”.

Gnoos annab selle Elu Leiva ideede ja jõudude kahesuguses tähenduses, mis võimaldavad meil psühholoogilisi vigu lõhkuda.

Iga kord, kui me vähendame sellist või teist “Mina” kosmiliseks tolmuks, saame psühholoogilist kogemust, sööme “Tarkuse Leiba”, saame uusi teadmisi.

Gnoos pakub meile “Üliolulist Leiba”, “Tarkuse Leiba” ja osutab meile täpselt uuele elule, mis algab inimeses endas, inimese sees, siin ja praegu.

Nüüd aga ei saa keegi muuta oma elu ega midagi muuta, mis on seotud eksistentsi mehaaniliste reaktsioonidega, kui tal pole uusi ideid ja ta ei saa jumalikku abi.

Gnoos annab need uued ideed ja õpetab “modus operandi”, mille kaudu saab inimest aidata mõistusest kõrgemad jõud.

Me peame valmistama oma organismi alumised keskused ette vastu võtma ideid ja jõudu, mis tulevad ülemistest keskustest.

Enda kallal töötamisel ei ole midagi põlastusväärset. Iga mõte, ükskõik kui tühine see ka ei oleks, väärib jälgimist. Iga negatiivne emotsioon, reaktsioon jne tuleb jälgida.