Tollimaksuametnik Ja Variser

Natuke elu erinevatele asjaoludele mõeldes tasub tõsiselt mõista aluseid, millele me toetume.

Üks inimene toetub oma positsioonile, teine rahale, kolmas prestiižile, neljas minevikule, viies mingile tiitlile jne jne jne.

Kõige kummalisem on see, et me kõik, olgu me rikkad või kerjused, vajame kõiki ja elame kõigi arvelt, isegi kui oleme täis uhkust ja edevust.

Mõelgem hetkeks, mida meilt võidakse ära võtta. Mis oleks meie saatus vere ja viina revolutsioonis? Mis saab alustest, millele me toetume? Häda meile, me arvame, et oleme väga tugevad, aga oleme kohutavalt nõrgad!

“Mina”, kes tunneb endas alust, millele me toetume, tuleb lahustada, kui me tõesti ihaldame tõelist õndsust.

Selline “Mina” alahindab inimesi, tunneb end kõigist paremini, täiuslikumalt kõiges, rikkamalt, intelligentsemalt, kogenumalt elus jne.

Väga kohane on nüüd tsiteerida seda Suure KABIRI Jeesuse tähendamissõna kahest palvetajast. See oli öeldud neile, kes lootsid iseendale kui õiglastele ja põlgasid teisi.

Jeesus Kristus ütles: “Kaks meest läksid üles templisse palvetama, üks oli variser ja teine publikaan. Variser seisis ja palvetas iseeneses nõnda: Jumal, ma tänan sind, et ma ei ole nagu muud inimesed, röövlid, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka nagu see publikaan. Ma paastun kaks korda nädalas ja annan kümnist kõigest, mis ma saan. Aga publikaan seisis eemal ega tahtnud silmigi taeva poole tõsta, vaid peksis oma rindu ja ütles: “Jumal, ole mulle patusele armuline!” Ma ütlen teile, tema läks alla oma majja õigeks mõistetuna, rohkem kui teine. Sest igaüks, kes ennast ülendab, alandatakse, ja kes ennast alandab, ülendatakse.” (LUUKAS XVIII, 10-14)

Oma tühisuse ja viletsuse mõistmine, milles me oleme, on täiesti võimatu seni, kuni meis eksisteerib see “Rohkem” kontseptsioon. Näited: Ma olen õiglasem kui see, targem kui too, vooruslikum kui see, rikkam, kogenum eluasjades, karskem, kohusetundlikum jne jne jne.

Nõelasilmast ei ole võimalik läbi minna, kui me oleme “rikkad”, kui meis eksisteerib see “Rohkem” kompleks.

“Lihtsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal Jumala riiki.”

See, et sinu kool on parim ja minu naabri oma ei kõlba kuhugi; see, et sinu religioon on ainus tõeline, et kellegi naine on kohutav abikaasa ja minu oma on pühak; see, et minu sõber Roberto on joodik ja mina olen väga mõistlik ja karske mees jne jne jne, see on see, mis paneb meid end rikkana tundma; põhjus, miks me oleme kõik piibellikus tähendamissõnas esoteerilise tööga seoses “KAAMELID”.

On hädavajalik end hetkest hetke jälgida, et selgelt teada saada alused, millele me toetume.

Kui avastate, mis teid antud hetkel kõige rohkem solvab; häda, mida tekitas see või teine asi; siis avastate alused, millele te psühholoogiliselt toetute.

Need alused moodustavad kristliku evangeeliumi kohaselt “liiva, millele ta oma maja ehitas”.

On vaja hoolikalt märkida, kuidas ja millal ta teisi põlgas, tundes end paremana võib-olla tiitli, sotsiaalse positsiooni, omandatud kogemuse või raha tõttu jne jne jne.

On tõsine, kui inimene tunneb end rikkana, paremana kui see või too mingil põhjusel. Sellised inimesed ei saa taevariiki siseneda.

Hea on avastada, milles inimene tunneb end meelitatuna, milles tema edevus on rahuldatud, see näitab meile alused, millele me toetume.

Kuid selline vaatlus ei tohiks olla pelgalt teoreetiline küsimus, me peame olema praktilised ja jälgima end hoolikalt vahetult, hetkest hetke.

Kui inimene hakkab mõistma oma viletsust ja tühisust; kui ta hülgab suurushullustuse; kui ta avastab nii paljude tiitlite, auavalduste ja tühiste ülemuslike eelistuste rumaluse oma ligimeste suhtes, on see eksimatu märk, et ta hakkab juba muutuma.

Inimene ei saa muutuda, kui ta sulgub sellele, mida ta ütleb: “Minu maja”. “Minu raha”. “Minu omand”. “Minu töökoht”. “Minu voorused”. “Minu intellektuaalsed võimed”. “Minu kunstilised võimed”. “Minu teadmised”. “Minu prestiiž” jne jne jne.

Sellest, et klammerdume “Minu” ja “Mina” külge, piisab enam kui küll, et takistada meil tunnistamast omaenda tühisust ja sisemist viletsust.

Inimene on hämmastunud tulekahju või laevahuku vaatepildist; siis meeleheitel inimesed võtavad sageli asju, mis panevad naerma; ebaolulisi asju.

Vaesed inimesed! Nad tunnevad end nendes asjades, nad toetuvad rumalustele, nad klammerduvad selle külge, millel pole vähimatki tähtsust.

Enda tundmine väliste asjade kaudu, nendele tuginemine võrdub absoluutses teadvusetuses olemisega.

“Olemise” tunne (TEGELIK OLEMINE) on võimalik ainult lahustades kõik need “Minad”, mida me endas kanname; enne seda on selline tunne rohkem kui võimatu.

Kahjuks ei aktsepteeri “Mina” kummardajad seda; nad peavad end jumalateks; nad arvavad, et neil on juba need “Au Kehad”, millest rääkis Tarsuse Paulus; nad eeldavad, et “Mina” on jumalik ja keegi ei suuda neid absurdseid mõtteid peast välja saada.

Inimene ei tea, mida selliste inimestega peale hakata, neile seletatakse ja nad ei saa aru; alati klammerduvad nad liiva külge, millele nad oma maja ehitasid; alati oma dogmade, kapriiside, rumaluste sees.

Kui need inimesed end tõsiselt jälgiksid, kontrolliksid nad ise paljude doktriini; nad avastaksid endas kogu selle hulga inimesi või “Minasid”, kes elavad meie sisemuses.

Kuidas saaks meis eksisteerida meie tõelise OLEMISE reaalne tunne, kui need “Minad” tunnevad meie eest, mõtlevad meie eest?

Kõige tõsisem kogu selle tragöödia juures on see, et inimene arvab, et ta mõtleb, tunneb, et ta tunneb, kui tegelikult on keegi teine, kes antud hetkel mõtleb meie piinatud ajuga ja tunneb meie valus südamega.

Õnnetud meist! Kui palju kordi me arvame, et armastame, ja tegelikult juhtub see, et keegi teine meis endis, täis iha, kasutab südame keskpunkti.

Me oleme õnnetud, me ajame loomaliku kire armastusega segi! ja ometi on keegi teine meis endis, meie isiksuses, kes sellistest segadustest läbi käib.

Me kõik arvame, et me ei ütleks kunagi neid sõnu, mida variser piibellikus tähendamissõnas ütles: “Jumal, ma tänan sind, et ma ei ole nagu teised inimesed” jne jne.

Kuid, ja kuigi see tundub uskumatu, tegutseme me nii iga päev. Lihaturul ütleb müüja: “Mina ei ole nagu teised lihunikud, kes müüvad halva kvaliteediga liha ja ekspluateerivad inimesi”

Kangaste müüja poes hüüab: “Mina ei ole nagu teised kaupmehed, kes oskavad mõõtmisel varastada ja kes on rikkaks saanud.”

Piimamüüja kinnitab: “Mina ei ole nagu teised piimamüüjad, kes panevad piima vett juurde. Mulle meeldib olla aus”

Perenaine kommenteerib külas käies järgmist: “Mina ei ole nagu see, kes käib teiste meestega, ma olen tänu Jumalale korralik inimene ja truu oma mehele.”

Järeldus: Teised on kurjad, ebaõiglased, abielurikkujad, vargad ja perverssed ning igaüks meist on leebe lammas, “Šokolaadipühak”, keda on hea hoida nagu kuldset last mõnes kirikus.

Kui rumalad me oleme! Me arvame sageli, et me ei tee kunagi kõiki neid rumalusi ja perverssusi, mida me näeme teisi tegemas, ja jõuame sel põhjusel järeldusele, et me oleme suurepärased inimesed, kahjuks me ei näe rumalusi ja kitsarinnalisusi, mida me teeme.

Elus on kummalisi hetki, kui meel puhkab ilma igasuguste muredeta. Kui meel on vaikne, kui meel on vaikuses, siis saabub midagi uut.

Sellistel hetkedel on võimalik näha aluseid, vundamente, millele me toetume.

Kui meel on sügavas hilisemas puhkuses, saame ise kontrollida selle elu toore reaalsuse, millele me maja ehitame. (Vt Matteuse 7 - Salmid 24-25-26-27-28-29; tähendamissõna, mis räägib kahest vundamendist)