Psühholoogiline Laul

On kätte jõudnud aeg tõsiselt järele mõelda sellele, mida nimetatakse “sisemiseks arvestamiseks”.

Pole kahtlustki “intiimse enesearvestuse” laastava aspekti suhtes; see lisaks teadvuse hüpnotiseerimisele paneb meid ka palju energiat kaotama.

Kui me ei teeks viga endaga nii palju samastuda, oleks sisemine enesearvestus midagi enamat kui võimatu.

Kui keegi samastab end endaga, armastab ta end liiga palju, tunneb endale kaasa, arvestab endaga, arvab, et on alati käitunud väga hästi selle, tolle, naise, lastega jne, ja et keegi pole osanud seda hinnata jne. Kokkuvõttes on ta pühak ja kõik teised kurikaelad, kelmid.

Üks levinumaid intiimse enesearvestuse vorme on mure selle pärast, mida teised meist arvavad; võib-olla arvavad nad, et me pole ausad, siirad, tõetruud, julged jne.

Kõige kummalisem selle juures on see, et me kahjuks ignoreerime tohutut energiakadu, mida sellised mured meile toovad.

Paljud vaenulikud suhtumised teatud inimeste vastu, kes pole meile kurja teinud, on tingitud just sellistest intiimsest enesearvestusest sündinud muredest.

Sellistel asjaoludel, armastades end nii palju, arvestades end niimoodi, on selge, et Mina või pigem öeldes Minad selle asemel, et kustuda, tugevnevad siis kohutavalt.

Endaga samastunud inimene haletseb palju oma olukorda ja hakkab isegi arveid pidama.

Nii ta arvabki, et see, too, sõber, sõbratar, naaber, tööandja, sõber jne jne jne pole talle korralikult maksnud hoolimata kõigist tema teadaolevatest headest tegudest ja sellesse pudelisse kinni jäänuna muutub ta kõigile talumatuks ja tüütuks.

Sellise subjektiga pole praktiliselt võimalik rääkida, sest iga vestlus läheb kindlasti tema arveraamatusse ja tema nii kirevalt reklaamitud kannatustesse.

On kirjutatud, et gnostilises esoteerilises töös on hinge kasv võimalik ainult teistele andeks andmise kaudu.

Kui keegi elab hetkest hetke, hetkest hetke, kannatades selle pärast, mida talle võlgnetakse, mida talle tehti, kibeduse pärast, mida talle põhjustati, alati oma sama lauluga, ei saa tema sees midagi kasvada.

Issanda palve on öelnud: “Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele”.

Tunne, et keegi on sulle võlgu, valu teiste põhjustatud kurjade asjade pärast jne peatab kogu hinge sisemise progressi.

Jeesus Suur KABIR ütles: “Lepi oma vastasega ruttu, kui sa temaga teel oled, et vastane sind kohtuniku kätte ei annaks ja kohtunik kohtuametniku kätte ja sa vanglasse heidetaks. Tõesti ma ütlen sulle, et sa ei pääse sealt välja, kuni sa oled maksnud viimase veerandi”. (Matteuse, V, 25, 26)

Kui meile võlgnetakse, oleme võlgu. Kui me nõuame, et meile makstaks viimase pennini, peame enne maksma viimase veerandi.

See on “Talioniseadus”, “Silm silma ja hammas hamba vastu”. “Nõiaring”, absurdne.

Vabandused, täielik rahulolu ja alandused, mida me teistelt nõuame kurjade asjade eest, mida nad meile põhjustasid, nõutakse ka meilt, kuigi me peame end vagurateks lammasteks.

Enda asetamine ebavajalike seaduste alla on absurdne, parem on panna end uute mõjude alla.

Halastuse seadus on kõrgem mõju kui vägivaldse inimese seadus: “Silm silma vastu, hammas hamba vastu”.

On pakiline, vältimatu, edasilükkamatu panna end mõistlikult gnostilise esoteerilise töö imeliste mõjude alla, unustada, et meile võlgnetakse ja kõrvaldada oma psüühikast igasugune enesearvestuse vorm.

Me ei tohiks kunagi endasse lubada kättemaksuhimu, pahameelt, negatiivseid emotsioone, ärevust meile põhjustatud kurjade asjade pärast, vägivalda, kadedust, võlgade lakkamatut meenutamist jne jne jne.

Gnoos on mõeldud neile siirastele soovijatele, kes tõesti tahavad töötada ja muutuda.

Kui me jälgime inimesi, võime otseselt tõendada, et igal inimesel on oma laul.

Igaüks laulab oma psühholoogilist laulu; ma tahan rõhutatult viidata sellele psühholoogiliste arvete küsimusele; tunda, et keegi on sulle võlgu, kaevata, endaga arvestada jne.

Mõnikord laulavad inimesed “oma laulu, lihtsalt niisama”, ilma et neile antaks hoogu, ilma et neid julgustataks, ja teinekord pärast mõnda klaasi veini…

Me ütleme, et meie tüütu laul tuleb kõrvaldada; see teeb meid sisemiselt võimetuks, röövib meilt palju energiat.

Revolutsioonilise psühholoogia küsimustes ei saa keegi, kes laulab liiga hästi - me ei viita ilusale häälele ega füüsilisele laulmisele -, kindlasti minna endast kaugemale; ta jääb minevikku…

Kurbade laulude poolt takistatud inimene ei saa muuta oma Olemise Taset; ta ei saa minna kaugemale sellest, mis ta on.

Olemise Kõrgemale Tasemele jõudmiseks on vaja lõpetada see olemine, mis sa oled; me peame olema mitte see, mis me oleme.

Kui me jätkame olemist see, mis me oleme, ei saa me kunagi jõuda Olemise Kõrgemale Tasemele.

Praktilise elu valdkonnas juhtub ebatavalisi asju. Väga sageli sõbruneb keegi teisega ainult seetõttu, et tal on lihtne talle oma laulu laulda.

Kahjuks lõpevad sellised suhted siis, kui lauljal palutakse vait jääda, plaati vahetada, millestki muust rääkida jne.

Siis läheb solvunud laulja uut sõpra otsima, kedagi, kes oleks valmis teda määramata ajani kuulama.

Mõistmist nõuab laulja, kedagi, kes teda mõistaks, nagu oleks nii lihtne kedagi teist mõista.

Teise inimese mõistmiseks on vaja mõista iseennast.

Kahjuks usub hea laulja, et ta mõistab iseennast.

On palju pettunud lauljaid, kes laulavad arusaamatuse laulu ja unistavad imelisest maailmast, kus nemad on kesksed tegelased.

Siiski pole kõik lauljad avalikud, on ka neid, kes on reserveeritud; nad ei laula oma laulu otse, vaid laulavad seda salaja.

Nad on inimesed, kes on palju tööd teinud, liiga palju kannatanud, tunnevad end petetuna, arvavad, et elu on neile võlgu kõik selle, mida nad kunagi saavutanud ei suutnud.

Nad tunnevad tavaliselt sisemist kurbust, monotoonsuse tunnet ja kohutavat igavust, sisemist väsimust või pettumust, mille ümber mõtted kuhjuvad.

Vaieldamatult sulgevad salajased laulud meile tee Olemise intiimse eneseteostuse teel.

Kahjuks jäävad sellised sisemised salajased laulud neile endile märkamatuks, kui me neid just tahtlikult ei jälgi.

Ilmselgelt laseb iga enesevaatlus valgust siseneda endasse, oma intiimsetesse sügavustesse.

Meie psüühikas ei saaks toimuda ühtegi sisemist muutust, kui seda ei viidaks enesevaatluse valgusesse.

On hädavajalik jälgida iseennast üksi olles, samamoodi nagu suhetes inimestega.

Kui ollakse üksi, ilmuvad “Minad” väga erinevalt, väga erinevad mõtted, negatiivsed emotsioonid jne.

Üksi olles ei olda alati heas seltskonnas. On peaaegu normaalne, on väga loomulik olla täielikus üksinduses väga halvas seltskonnas. Kõige negatiivsemad ja ohtlikumad “Minad” ilmuvad siis, kui ollakse üksi.

Kui me tahame radikaalselt muutuda, peame ohverdama oma kannatused.

Me väljendame oma kannatusi sageli liigendatud või liigendamatute lauludena.