Jutt

Kiireloomuline, edasilükkamatu, vältimatu on jälgida sisemist juttu ja täpset kohta, kust see pärineb.

Vaidlustamatult on vale sisemine jutt paljude ebakõlaliste ja ebameeldivate psüühiliste seisundite “Causa Causorun” olevikus ja ka tulevikus.

Ilmselgelt on see tühine, sisutu jutuvada, ebamäärane jutt ja üldiselt kogu kahjulik, hävitav, absurdne jutt, mis avaldub välismaailmas, pärit vale sisemise vestluse tulemusena.

On teada, et gnoosises on esoteeriline sisemise vaikuse praktika; seda teavad meie “Kolmanda Koja” jüngrid.

Ei tee paha öelda täiesti selgelt, et sisemine vaikus peaks viitama midagi väga täpset ja määratletut.

Kui mõtlemise protsess ammendub tahtlikult sügava sisemise meditatsiooni ajal, saavutatakse sisemine vaikus; kuid see pole see, mida me praeguses peatükis seletada tahame.

“Tühjenda meel” või “tee see tühjaks”, et saavutada tõeline sisemine vaikus, pole ka see, mida me praegu nendes lõikudes selgitada püüame.

Sisemise vaikuse praktiseerimine, millele me viitame, ei tähenda ka millegi meelde tungimise takistamist.

Me räägime praegu tegelikult väga erinevat tüüpi sisemisest vaikusest. See ei ole midagi ebamäärast ja üldist…

Me tahame praktiseerida sisemist vaikust seoses millegagi, mis on juba meeles, isik, sündmus, oma või võõras asi, mida meile räägiti, mida keegi tegi jne, kuid ilma seda sisemise keelega puudutamata, ilma intiimse kõneta…

Õppida vaikima mitte ainult välise keelega, vaid ka lisaks salajase, sisemise keelega, on erakordne, imeline.

Paljud vaikivad väliselt, kuid oma sisemise keelega koorivad nad ligimese elusalt. Mürgine ja pahatahtlik sisemine jutt tekitab sisemist segadust.

Kui jälgida vale sisemist vestlust, on näha, et see on tehtud pooltõdedest või tõdedest, mis on omavahel enam-vähem valesti seotud, või millestki, mis on lisatud või jäetud välja.

Kahjuks põhineb meie emotsionaalne elu eranditult “enesesümpaatial”.

Lisaks kõigele sellele häbile sümpatiseerime ainult endaga, oma nii “armastatud Egoga”, ja tunneme antipaatiat ja isegi viha nende vastu, kes meile kaasa ei tunne.

Me armastame ennast liiga palju, oleme nartsissistid sada protsenti, see on ümberlükkamatu, vastuvaidlematu.

Niikaua kui me jätkame “enesesümpaatiasse” kapseldumist, muutub iga Ser areng enam kui võimatuks.

Me peame õppima nägema teiste seisukohta. On kiireloomuline teada, kuidas end teiste olukorda panna.

“Seepärast, kõike, mida te tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka teie neile.” (Matteuse 7:12)

Nendes uuringutes on tegelikult oluline see, kuidas inimesed sisemiselt ja nähtamatult üksteise vastu käituvad.

Kahjuks ja kuigi oleme väga viisakad, isegi mõnikord siirad, pole kahtlust, et me kohtleme üksteist nähtamatult ja sisemiselt väga halvasti.

Inimesed, kes on näiliselt väga lahked, veavad oma ligimesi iga päev omaenda salajasse koopasse, et teha nendega kõike, mida nad tahavad. (Kiusamised, mõnitamised, pilkamine jne)