Pea Maharaiumine

Mida rohkem inimene iseendaga tööd teeb, seda enam ta mõistab vajadust hävitada radikaalselt oma sisemuses kõik see, mis teeb meid nii jälgiks.

Elu kõige hullemad olukorrad, kõige kriitilisemad olukorrad, kõige raskemad sündmused osutuvad alati imeliseks sisemiseks eneseavastamiseks.

Neil ootamatutel, kriitilistel hetkedel tulevad alati, ja kui me seda kõige vähem ootame, esile kõige salajasemad “mina’d”; kui me oleme valvel, siis me avastame end kahtlemata.

Kõige rahulikumad eluperioodid on just need, mis on kõige ebasoodsamad tööks iseendaga.

On liiga keerulisi eluperioode, kus inimesel on kalduvus kergesti samastuda sündmustega ja unustada täielikult iseennast; nendel hetkedel tehakse rumalusi, mis ei vii kuhugi; kui oldaks valvel, kui nendel samadel hetkedel, selle asemel et pead kaotada, meenutataks iseennast, avastataks hämmastusega teatud “mina’d”, mille olemasolu kohta polnud kunagi vähimatki kahtlust.

Sisemise enesevaatluse tunne on igas inimeses atrofeerunud; tõsiselt töötades, end hetkest hetke jälgides; selline tunne areneb järk-järgult.

Kui enesevaatluse tunne jätkab oma arengut pideva kasutamise kaudu, siis me suudame üha enam tajuda otseselt neid “mina’sid”, mille kohta meil pole kunagi olnud mingeid andmeid nende olemasolu kohta.

Sisemise enesevaatluse ees võtavad kõik meie sees elavad “mina’d” tegelikult selle või teise kuju, mis on salaja sarnane selle puudusega, mida nad kehastavad. Kahtlemata on igaühe neist “mina’dest” kujutisel teatud psühholoogiline maitse, mille kaudu me instinktiivselt haarame, tabame, püüame kinni selle sisemise olemuse ja sellele iseloomuliku puuduse.

Alguses ei tea esoteerik, kust alustada, silmitsi vajadusega iseendaga tööd teha, kuid ta on täiesti desorienteeritud.

Kriitilisi hetki, kõige ebameeldivamaid olukordi, kõige ebasoodsamaid hetki ära kasutades, kui me oleme valvel, avastame oma silmapaistvad puudused, “mina’d”, mida me peame kiiresti lagundama.

Mõnikord võib alustada vihast või enesearmastusest või õnnetust iha sekundist jne jne jne.

On vaja märkmeid teha eriti oma igapäevaste psühholoogiliste seisundite kohta, kui me tõesti tahame lõplikku muutust.

Enne magamaminekut on soovitav uurida päeva jooksul toimunud sündmusi, piinlikke olukordi, Aristophanese kõrvulukustavat naeru ja Sokratese peent naeratust.

Võib-olla oleme kedagi naeruga haavanud, võib-olla oleme kedagi haigeks teinud naeratuse või kohatu pilguga.

Pidagem meeles, et puhtas esoteerikas on hea kõik, mis on oma kohal, halb kõik, mis on vales kohas.

Vesi on oma kohal hea, aga kui see maja üle ujutaks, oleks see vales kohas, tekitaks kahju, oleks halb ja kahjulik.

Tuli köögis ja oma kohas olles on lisaks kasulikule ka hea; väljaspool oma kohta elutoa mööblit põletades oleks see halb ja kahjulik.

Iga voorus, olgu see kui tahes püha, on oma kohal hea, vales kohas on see halb ja kahjulik. Voorustega saame teistele haiget teha. On hädavajalik asetada voorused oma vastavale kohale.

Mida sa ütleksid preestrile, kes jutlustaks Issanda sõna bordellis? Mida sa ütleksid leebest ja sallivast mehest, kes õnnistaks röövlijõuku, kes püüaks vägistada tema naist ja tütreid? Mida sa ütleksid sellisest äärmusesse viidud sallivusest? Mida sa arvaksid mehe heategevast käitumisest, kes selle asemel, et koju süüa viia, jagaks raha pahedega kerjuste vahel? Mida sa arvaksid abivalmis mehest, kes teatud hetkel laenaks mõrvarile pistoda?

Pea meeles, kallis lugeja, et ka värsi kadentsides peitub kuritegu. Kurjades on palju voorust ja vooruslikes on palju kurjust.

Kuigi see võib tunduda uskumatu, peitub ka palve lõhnas kuritegu.

Kuritegu varjab end pühakuks, kasutab parimaid voorusi, esitleb end märtrina ja teenib isegi pühakodades.

Kui sisemise enesevaatluse tunne meis pideva kasutamise kaudu areneb, siis me näeme kõiki neid “mina’sid”, mis on meie individuaalse temperamendi aluseks, olgu see siis sangviiniline või närviline, flegmaatiline või sapine.

Isegi kui sa seda ei usu, kallis lugeja, peituvad meie psüühika kõige kaugemates sügavustes kõige jälestusväärsemad saatanlikud loomingud, mille taga peitub meie temperament.

Selliste loomingute nägemine, põrgumonstrumite jälgimine, mille sees on pudelisse suletud meie teadvus, saab võimalikuks sisemise enesevaatluse tunde alati progresseeruva arenguga.

Niikaua kui inimene ei ole neid põrgu loominguid, neid enese perverssusi lahustanud, jääb ta kahtlemata sügaval sisimas millekski, mida ei tohiks olemas olla, väärarenguks, jäleduseks.

Kõige tõsisem on selle juures see, et jäle ei saa aru oma jäledusest, ta peab end ilusaks, õiglaseks, heaks inimeseks ja isegi kurdab teiste arusaamatuse üle, kahetseb oma ligimeste tänamatust, ütleb, et teda ei mõisteta, nutab väites, et talle ollakse võlgu, et talle on makstud musta rahaga jne jne jne.

Sisemise enesevaatluse tunne võimaldab meil endal ja otseselt kontrollida salajast tööd, mille kaudu me teatud aja jooksul lahustame ühte või teist “mina” (ühte või teist psühholoogilist puudust), mis on tõenäoliselt avastatud rasketes tingimustes ja kui me seda kõige vähem kahtlustasime.

Kas sa oled kunagi elus mõelnud, mis sulle kõige rohkem meeldib või ei meeldi? Kas sa oled mõelnud tegevuse salajastele vedrudele? Miks sa tahad omada ilusat maja? Miks sa soovid omada viimase mudeli autot? Miks sa tahad alati olla viimase moe järgi riides? Miks sa himustad mitte olla himur? Mis sind teatud hetkel kõige rohkem solvas? Mis sind eile kõige rohkem meelitas? Miks sa tundsid end teatud hetkel kellestki teisest paremana? Mis kell sa tundsid end kellestki paremana? Miks sa muutusid edvistavaks, kui sa oma võitudest rääkisid? Kas sa ei suutnud vait olla, kui nad rääkisid kellestki teisest tuttavast? Kas sa said viisakusest pokaali likööri? Kas sa nõustusid suitsetama, kuigi sul võib-olla pole seda pahet, võib-olla hariduse või mehelikkuse mõiste tõttu? Kas sa oled kindel, et sa olid selles vestluses siiras? Ja kui sa ennast õigustad ja kui sa ennast kiidad ja kui sa oma võitudest räägid ja neid kordad, siis kas sa mõistsid, et sa olid edev?

Sisemise enesevaatluse tunne, lisaks sellele, et see võimaldab sul selgelt näha “mina’t”, mida sa lahustad, võimaldab see sul näha ka oma sisemise töö pateetilisi ja selgeid tulemusi.

Alguses on need põrgu loomingud, need psüühilised perverssused, mis sind kahjuks iseloomustavad, koledamad ja monstrumlikumad kui kõige jubedamad loomad, mis eksisteerivad mere põhjas või maa sügavaimates džunglites; kui sa oma töös edasi liigud, saad sa sisemise enesevaatluse tunde kaudu tõestada silmapaistvat fakti, et need jäledused kaotavad mahtu, muutuvad väiksemaks…

On huvitav teada, et sellised loomulikused olendid, kui nad vähenevad suuruselt, kui nad kaotavad mahtu ja muutuvad väiksemaks, muutuvad ilusamaks, võtavad aeglaselt omaks lapse figuuri; lõpuks lagunevad, muutuvad kosmiliseks tolmuks, siis vangistatud olemus vabaneb, emantsipeerub, ärkab.

Kahtlemata ei saa mõistus põhimõtteliselt muuta ühtegi psühholoogilist puudust; ilmselgelt võib arusaam endale lubada puuduse sildistamist selle või teise nimega, selle õigustamist, selle viimist ühest tasemest teise jne, kuid ta ei suudaks seda iseenesest hävitada, lagundada.

Meil on kiiresti vaja mõistusest kõrgemat leegitsevat jõudu, jõudu, mis suudaks iseenesest taandada ühe või teise psühholoogilise puuduse pelgalt kosmiliseks tolmuks.

Õnneks eksisteerib meis see maojõud, see imeline tuli, mille vanad keskaegsed alkeemikud ristisid salapärase nimega Stella Maris, mere neitsi, Hermese teaduse Azoe, asteekide Mehhiko Tonantzin, see meie enda sisimast olendist tulenev tuletis, Jumal-ema meie sees, keda alati sümboliseerib suurte müsteeriumide püha madu.

Kui me pärast selle või teise psühholoogilise puuduse (selle või teise “mina”) vaatlemist ja sügavalt mõistmist anume oma konkreetset kosmilist ema, sest igaühel meist on oma, lagundama, taandama kosmiliseks tolmuks seda või teist puudust, seda “mina”, mis on meie sisemise töö põhjus, siis võite olla kindel, et see kaotab mahtu ja aeglaselt pihustub.

See kõik hõlmab loomulikult järjestikuseid põhjalikke töid, alati pidevaid, sest ühtegi “mina” ei saa kunagi hetkega lagundada. Sisemise enesevaatluse tunne suudab näha edusamme, mis on seotud tööga, mis on seotud jäledusega, mida me tõeliselt lagundada tahame.

Stella Maris on, kuigi see võib tunduda uskumatu, inimliku seksuaaljõu astralsignatuur.

Ilmselt on Stella Marisel tõhus jõud lagundada perverssusi, mida me oma psühholoogilises sisemuses kanname.

Johannes Ristija pea maharaiumine on midagi, mis kutsub meid mõtisklema, radikaalne psühholoogiline muutus ei oleks võimalik, kui me ei läbiks enne pead maha raiumist.

Meie enda sisimast tuletatud olend, Tonantzin, Stella Maris, kui inimkonnale tundmatu elektriline jõud, mis on varjul meie psüühika kõige sügavamal põhjal, omab ilmselgelt jõudu, mis võimaldab tal enne lõplikku lagunemist igal “mina’l” pea maha raiuda.

Stella Maris on see filosoofiline tuli, mis on varjul kõigis orgaanilistes ja anorgaanilistes ainetes.

Psühholoogilised impulsid võivad põhjustada sellise tule intensiivset toimet ja siis saab pead maha raiuda.

Mõnel “mina’l” raiutakse pea maha psühholoogilise töö alguses, teistel keskel ja viimastel lõpus. Stella Marisel kui seksuaalsel tulejõul on täielik teadlikkus tehtavast tööst ja ta viib pea maharaiumise läbi õigel hetkel, sobival hetkel.

Niikaua kui ei ole toimunud kõigi nende psühholoogiliste jäleduste, kõigi nende lihalikkuste, kõigi nende needuste, varguse, kadeduse, salajase või avaliku abielurikkumise, raha- või psüühiliste jõudude ambitsiooni jne lagunemist, isegi kui me peame end auväärseteks inimesteks, sõnapidajateks, siirasteks, viisakateks, heategevateks, sisemiselt ilusateks jne, siis me ei ole ilmselgelt muud kui lubjatud hauad, väljastpoolt ilusad, kuid seestpoolt täis vastikut kõdu.

Raamatulik eruditsioon, pseudoteadmine, täielik teave pühakirjade kohta, olgu need siis idast või läänest, põhjast või lõunast, pseudookultism, pseudoesoteerika, absoluutne kindlus olla hästi dokumenteeritud, järeleandmatu sektantlus täie veendumusega jne ei ole kasulik, sest tegelikult eksisteerib põhjas ainult see, mida me ei tea, põrgu loomingud, needused, monstrumlikkused, mis peidavad end ilusa näo, auväärse näo taga, püha juhi kõige pühama rõiva all jne.

Me peame olema iseendaga ausad, küsime endalt, mida me tahame, kas me oleme tulnud gnostilisse õpetusse pelgalt uudishimust, kui me tõesti ei soovi läbida pead maha raiumist, siis me petame ennast, me kaitseme omaenda kõdu, me tegutseme silmakirjalikult.

Esoteerilise tarkuse ja okultismi kõige austusväärsemates koolides on palju siiraid eksijaid, kes tõesti tahavad ennast realiseerida, kuid kes ei ole pühendunud oma sisemiste jäleduste lagundamisele.

Paljud inimesed arvavad, et heade kavatsustega on võimalik jõuda pühaduseni. Ilmselt seni, kuni me ei tööta intensiivselt nende “mina’dega”, mida me oma sisemuses kanname, jätkavad nad eksisteerimist halastava pilgu ja hea käitumise all.

On saabunud aeg teada, et me oleme pühaduse rüüsse riietatud kurjategijad; hundinahka riietatud lambad; rüütliülikonda riietatud kannibalid; timukad, kes on peidetud ristimärgi taha jne.

Nii majesteetlikud kui me ka oma templites või valguse ja harmoonia klassiruumides paistame, nii rahulikud ja armsad kui me ka oma ligimestele paistame, nii austusväärsed ja alandlikud kui me ka paistame, eksisteerivad meie psüühika põhjas jätkuvalt kõik põrgu jäledused ja kõik sõdade monstrumlikkused.

Revolutsioonilises psühholoogias saab meile ilmseks radikaalse muutuse vajadus ja see on võimalik ainult siis, kui kuulutame endale surmasõja, halastamatu ja julma.

Tõepoolest, me kõik ei ole midagi väärt, me oleme igaüks meist maa õnnetus, jälkus.

Õnneks õpetas Johannes Ristija meile salajase tee: SURRA ISEENDAS PSÜHHOLOOGILISE PEA MAHA RAIUMISE KAUDU.