Imeline Trepp

Me peame igatsema tõelise muutuse järele, vabanema sellest tüütust rutiinist, sellest pelgalt mehhaanilisest, tüütavast elust… Kõigepealt peame täielikult mõistma, et igaüks meist, olgu see siis kodanlane või proletaarlane, jõukas või keskklassi esindaja, rikas või vaene, on tegelikult ühel või teisel Olemise Tasandil…

Joodiku Olemise Tasand on erinev karsklase omast ja prostituudi oma väga erinev neiu omast. See, mida me ütleme, on ümberlükkamatu, vaidlemata… Jõudes selle peatüki sellesse ossa, ei kaota me midagi, kui kujutame ette redelit, mis ulatub alt üles, vertikaalselt ja väga paljude astmetega…

Kahtlemata oleme me ühel neist astmetest; astmeid allpool on inimesi, kes on meist halvemad; astmeid ülespoole on inimesi, kes on meist paremad… Selles erakordses Vertikaalis, selles imelises redelis, on selge, et me võime leida kõik Olemise Tasandid… iga inimene on erinev ja seda ei saa keegi ümber lükata…

Kahtlemata me ei räägi praegu koledatest või ilusatest nägudest, ega ole see ka vanuse küsimus. On noori ja vanu inimesi, vanureid, kes on suremas ja vastsündinud lapsi… Aeg ja aastad; see sündimine, kasvamine, arenemine, abiellumine, paljunemine, vananemine ja suremine, on ainult Horisontaali jaoks…

“Imelisel Redelil”, Vertikaalis, aja mõistet ei ole. Selle redeli astmetel võime leida ainult “Olemise Tasandeid”… Inimeste mehaaniline lootus ei anna midagi; nad usuvad, et ajaga muutuvad asjad paremaks; nii arvasid meie vanaisad ja vanavanaisad; faktid on just vastupidist tõestanud…

“Olemise Tasand” on see, mis loeb ja see on Vertikaal; me oleme ühel astmel, kuid me saame tõusta teisele astmele… “Imeline Redel”, millest me räägime ja mis viitab erinevatele “Olemise Tasanditele”, ei ole kindlasti seotud lineaarse ajaga… Kõrgem “Olemise Tasand” on vahetult meie kohal hetkest hetke…

See ei ole kuskil kauges horisontaalses tulevikus, vaid siin ja praegu; meie endi sees; Vertikaalis… On ilmne ja igaüks saab aru, et need kaks joont – Horisontaal ja Vertikaal – kohtuvad hetkest hetke meie Psühholoogilises sisemuses ja moodustavad Risti…

Isiksus areneb ja kujuneb Elu Horisontaalsel joonel. Ta sünnib ja sureb oma lineaarses ajas; ta on kaduv; surnud inimese isiksusel ei ole mingit homset; see ei ole Olemus… Olemise Tasandid; Olemus ise ei ole ajast, sellel ei ole Horisontaalse Joonega midagi pistmist; see on meie endi sees. Nüüd, Vertikaalis…

Oleks ilmselgelt absurdne otsida oma Olemust endast väljastpoolt… Ei ole üleliigne sõnastada järeldusena järgmist: Tiitlid, kraadid, edutamised jne füüsilises välismaailmas ei põhjusta mingil juhul autentset ülendamist, Olemuse ümberhindamist, astumist kõrgemale astmele “Olemise Tasanditel”…