Individuaalsus

Enese “Üheks” pidamine on kindlasti väga halb nali; kahjuks eksisteerib see tühi illusioon meis igaühes.

Kahjuks arvame endast alati parimat, meil ei tule kunagi pähegi mõista, et meil pole isegi tõelist individuaalsust.

Kõige hullem on aga see, et lubame endale isegi vale luksuse oletada, et igaüks meist naudib täielikku teadvust ja vaba tahet.

Vaesed meie! Kui rumalad me oleme! Pole kahtlustki, et teadmatus on halvim õnnetus.

Meis igaühes on palju tuhandeid erinevaid indiviide, erinevaid subjekte, minasid või inimesi, kes tülitsevad omavahel, kes võitlevad ülemvõimu pärast ja kellel pole mingit korda ega kooskõla.

Kui me oleksime teadlikud, kui me ärkaksime nii paljudest unistustest ja fantaasiatest, kui erinev oleks elu…

Lisaks meie õnnetusele lummavad meid negatiivsed emotsioonid ning enesest lugupidamine ja armastus, nad hüpnotiseerivad meid, ei lase meil kunagi endale meelde tulla, näha end sellisena, nagu me oleme.

Me usume, et meil on ainult üks tahe, kuigi tegelikult on meil palju erinevaid tahteid. (Igal minal on oma)

Kogu selle sisemise paljususe tragikoomika on kohutav; erinevad sisemised tahted põrkuvad omavahel, elavad pidevas konfliktis, tegutsevad erinevates suundades.

Kui meil oleks tõeline individuaalsus, kui meil oleks paljususe asemel Üks Üksus, oleks meil ka eesmärkide järjepidevus, ärkvel teadvus, eriline individuaalne tahe.

Muutused on õiged, kuid me peame alustama enda vastu ausaks olemisega.

Me peame tegema endast psühholoogilise inventuuri, et teada saada, mis meil on üle ja mis puudu.

Individuaalsuse saavutamine on võimalik, kuid kui me usume, et meil on see olemas, siis see võimalus kaob.

On ilmne, et me ei võitleks kunagi millegi saavutamise nimel, mida me usume, et meil on. Fantaasia paneb meid uskuma, et me oleme individuaalsuse valdajad, ja maailmas on isegi koole, mis seda õpetavad.

On kiireloomuline võidelda fantaasia vastu, see paneb meid paistma sellistena, nagu me oleksime see või too, kui tegelikult oleme me õnnetud, häbitud ja perversed.

Me arvame, et oleme mehed, kui tegelikult oleme me vaid intellektuaalsed imetajad, kellel puudub individuaalsus.

Mütomaanid peavad end jumalateks, mahatmateks jne, kahtlustamata, et neil pole isegi individuaalset meelt ja teadlikku tahet.

Egolatraadid jumaldavad nii oma kallist Egot, et nad ei aktsepteeriks kunagi ideed paljudest Egodest nende sees.

Paranoikud koos kogu klassikalise uhkusega, mis neid iseloomustab, ei loe isegi seda raamatut…

On hädavajalik võidelda surmani fantaasia vastu enda kohta, kui me ei taha olla kunstlike emotsioonide ja valede kogemuste ohvrid, mis lisaks sellele, et panevad meid naeruväärsetesse olukordadesse, takistavad igasugust sisemise arengu võimalust.

Intellektuaalne loom on oma fantaasiast nii hüpnotiseeritud, et ta unistab, et ta on lõvi või kotkas, kui tegelikult pole ta midagi muud kui vilets uss maa mudas.

Mütomaan ei aktsepteeriks kunagi ülaltoodud väiteid; ilmselt tunneb ta end ülempreestrina, mida iganes öeldakse; kahtlustamata, et fantaasia on lihtsalt mitte midagi, “mitte midagi peale fantaasia”.

Fantaasia on reaalne jõud, mis toimib universaalselt inimkonna suhtes ja mis hoiab intellektuaalse humanoidi uneolekus, pannes teda uskuma, et ta on juba mees, et tal on tõeline individuaalsus, tahe, ärkvel teadvus, eriline meel jne jne jne.

Kui me arvame, et oleme üks, ei saa me liikuda sealt, kus me endas oleme, me jääme seisma ja lõpuks degenereerume, involutsioneerume.

Igaüks meist on teatud psühholoogilises etapis ja me ei saa sealt välja, kui me ei avasta otseselt kõiki neid inimesi või minasid, kes elavad meie isikus.

On selge, et intiimse enesejälgimise kaudu saame näha inimesi, kes elavad meie psüühikas ja keda me peame kõrvaldama, et saavutada radikaalne muutus.

See taju, see enesejälgimine muudab põhjalikult kõiki valesid arusaamu, mis meil enda kohta olid, ja selle tulemusena tõestame konkreetset fakti, et meil pole tõelist individuaalsust.

Niikaua kui me ennast ei jälgi, elame illusioonis, et me oleme Üks, ja järelikult on meie elu vale.

Me ei saa oma ligimestega õigesti suhelda, kui meie psüühika sügavuses ei toimu sisemist muutust.

Iga intiimne muutus nõuab eelnevalt nende minalikide kõrvaldamist, mida me endas kanname.

Me ei saaks neid minalikke mingil juhul kõrvaldada, kui me ei jälgi neid oma sisemuses.

Need, kes tunnevad end Ühena, kes arvavad endast parimat, kes ei aktsepteeriks kunagi paljude doktriini, ei taha ka minalikke jälgida ja seetõttu on igasugune muutuse võimalus neis võimatu.

Muutmine pole võimalik, kui ei kõrvaldata, kuid see, kes tunneb end individuaalsuse valdajana, kui ta aktsepteeriks, et ta peab kõrvaldama, eiraks tegelikult seda, mida ta peaks kõrvaldama.

Kuid me ei tohiks unustada, et see, kes usub, et on Üks, petab end, uskudes, et ta teab, mida ta peab kõrvaldama, kuid tegelikult ta isegi ei tea, et ta ei tea, ta on haritud ignorant.

Me peame “desegoistuma”, et “individualiseeruda”, kuid see, kes usub, et tal on individuaalsus, ei saa end desegoistada.

Individuaalsus on sada protsenti püha, vähesed on need, kellel see on, kuid kõik arvavad, et neil on see olemas.

Kuidas saaksime kõrvaldada “minalikke”, kui me usume, et meil on “ainulaadne mina”?

Kindlasti arvab ainult see, kes pole kunagi ennast tõsiselt jälginud, et tal on ainulaadne mina.

Kuid me peame selles õpetuses olema väga selged, sest eksisteerib psühholoogiline oht ajada autentne individuaalsus segamini mingi “Kõrgema Mina” või millegi sarnase kontseptsiooniga.

Püha individuaalsus on palju kaugemal igasugusest “mina” vormist, see on see, mis see on, mis see on alati olnud ja mis see alati olema saab.

Seaduslik individuaalsus on Olemine ja Olemise põhjus, see on Olemine ise.

Eristage Olemist ja Minat. Need, kes ajavad Mina Olemisega segi, pole end kindlasti kunagi tõsiselt jälginud.

Niikaua kui Essents, teadvus jätkub, villituna kogu sellesse minalikide kogumisse, mida me endas kanname, on radikaalne muutus midagi enamat kui võimatu.