Palve Töös

Vaatlus, otsus ja täideviimine on kolm peamist lahustamise faktorit.

Esiteks: vaadeldakse. Teiseks: otsustatakse. Kolmandaks: viiakse täide.

Sõjas spioonide puhul, esiteks neid vaadeldakse; teiseks nende üle mõistetakse kohut; kolmandaks nad lastakse maha.

Suhetes eksisteerib eneseavastus ja eneseavaldus. Kes loobub suhtlemisest oma sarnastega, loobub ka eneseavastusest.

Igal elujuhtumil, nii tühisel kui see ka ei tundu, on kahtlemata põhjuseks sisemine tegija, psüühiline lisand, “Mina”.

Eneseavastus on võimalik, kui oleme valveloleku seisundis, valveloleku uudsuses.

“Mina”, mis on tabatud teolt, tuleb hoolikalt jälgida meie ajus, südames ja seksuaalsuses.

Igasugune iha “Mina” võib avalduda südames armastusena, ajus ideaalina, kuid seksuaalsusele tähelepanu pöörates tunneksime mingit segamatut, haiglaslikku erutust.

Igasuguse “Mina” üle peetav kohus peab olema lõplik. Me peame ta panema süüaluste pinki ja teda halastamatult kohut mõistma.

Igasugune kõrvalehoidmine, õigustus, kaalutlemine tuleb kõrvaldada, kui me tõesti tahame teadvustada “Mina”, mida me oma psüühikast välja juurida tahame.

Täideviimine on erinev; igasugust “Mina” ei oleks võimalik täide viia, ilma et seda eelnevalt oleks vaadeldud ja selle üle kohut mõistetud.

Palve psühholoogilises töös on lahustamise jaoks hädavajalik. Me vajame meelest kõrgemat jõudu, kui me tõesti tahame seda või teist “Mina” lagundada.

Meele ise ei suudaks kunagi ühtegi “Mina” lagundada, see on ümberlükkamatu, vaidlustamatu.

Palvetamine on Jumalaga vestlemine. Me peame pöörduma Jumal-Ema poole oma sisimas, kui me tõesti tahame “Minasid” lagundada. Kes ei armasta oma Ema, see tänamatu poeg, ebaõnnestub töös iseendaga.

Igal ühel meist on oma isiklik, individuaalne Jumalik Ema, ta on iseenesest osa meie enda Olemusest, kuid tuletatud.

Kõik iidsed rahvad kummardasid “Jumal-Ema” meie Olemuse sügavustes. Igaviku naiselik printsiip on ISIS, MARIA, TONANZIN, CIBELES, REA, ADONIA, INSOBERTA jne, jne, jne.

Kui meil on pelgalt füüsiliselt isa ja ema, siis meie Olemuse sügavustes on meil ka meie Isa, kes on saladuses, ja meie Jumalik Ema KUNDALINI.

Taevas on sama palju Isasid, kui on mehi maa peal. Jumal-Ema meie enda sisimas on meie Isa naiselik aspekt, kes on saladuses.

NEMAD ja TA on kindlasti meie Intiimse Olemuse kaks kõrgemat osa. Kahtlemata on NEMAD ja TA meie Reaalne Olemus, mis on kaugemal psühholoogia “Mina”st.

TA hargneb NEMADEKS ja käsib, juhib, õpetab. TA kõrvaldab soovimatud elemendid, mida me endas kanname, tingimusel, et me teeme pidevat tööd iseendaga.

Kui me oleme radikaalselt surnud, kui kõik soovimatud elemendid on pärast paljusid teadlikke töid ja vabatahtlikke kannatusi kõrvaldatud, ühineme ja integreerume “ISA-EMAGA”, siis me oleme kohutavalt jumalikud Jumalad, kaugemal heast ja kurjast.

Meie isiklik, individuaalne Jumalik Ema võib oma leegitsevate jõududega vähendada kosmiliseks tolmuks kõik need “Minad”, mida on eelnevalt vaadeldud ja mille üle on kohut mõistetud.

Meie sisemisele Jumalikule Emale palvetamiseks ei oleks mingit konkreetset valemit vaja. Me peame OLLA väga loomulikud ja lihtsad, kui TEMA poole pöördume. Lapsel, kes pöördub oma ema poole, pole kunagi erilisi valemeid, ta ütleb, mis südamest tuleb ja see on kõik.

Ükski “Mina” ei lahustu hetkega; meie Jumalik Ema peab enne iga “Mina” hävitamist palju töötama ja isegi kannatama.

Pöörduge sissepoole, suunake oma palve sissepoole, otsides oma sisemusest oma Jumalikku Daami ja siiraste anumistega võite TEMA poole pöörduda. Paluge TEMALT lagundada see “Mina”, mida olete eelnevalt vaadelnud ja mille üle olete kohut mõistnud.

Sisemise enesevaatluse tunne võimaldab teile, selle arenedes, kontrollida oma töö progresseeruvat edenemist.

Mõistmine, eristamine on hädavajalikud, aga vaja on veel midagi, kui me tõesti tahame lagundada “MINA ISE”.

Meel võib lubada endale iga puuduse sildistamist, selle ühest osakonnast teise viimist, selle näitamist, peitmist jne, kuid see ei saa seda kunagi oluliselt muuta.

Vaja on “eriomast jõudu”, mis on kõrgem meelest, leegitsevat jõudu, mis suudab iga puuduse tuhaks muuta.

STELLA MARIS, meie Jumalik Ema, omab seda jõudu, ta suudab iga psühholoogilise puuduse pulbriks muuta.

Meie Jumalik Ema elab meie sisimas, kaugemal kehast, kiindumustest ja meelest. Ta on iseenesest meelest kõrgem tulejõud.

Meie isiklikul, individuaalsel Kosmilisel Emal on Tarkus, Armastus ja Jõud. Temas eksisteerib absoluutne täiuslikkus.

Head kavatsused ja nende pidev kordamine ei aita midagi, need ei vii kuhugi.

Ei aitaks midagi korrata: “Ma ei ole ihar”; iharuse Minad eksisteeriksid ikkagi meie psüühika põhjas.

Ei aitaks midagi iga päev korrata: “Ma ei ole enam vihane”. Vihastumis “Minad” eksisteeriksid ikkagi meie psühholoogilistes põhjades.

Ei aitaks midagi iga päev öelda: “Ma ei ole enam ahne”. Ahnuse “Minad” eksisteeriksid ikkagi meie psüühika erinevates taustades.

Ei aitaks midagi, kui me maailmast eemale hoiame ja kloostrisse sulgeme või mõnes koopas elame; “Minad” meie sees eksisteeriksid ikkagi.

Mõned koopaanahoorid jõudsid rangete distsipliinide abil pühakute ekstaasini ja nad viidi taevasse, kus nad nägid ja kuulsid asju, millest inimestel pole võimalik aru saada; aga “Minad” eksisteerisid ikkagi nende sees.

Vaidlustamatult võib Olemus range distsipliini abil “Minast” pääseda ja ekstaasi nautida, kuid pärast õndsust naaseb ta “Mina Ise” sisemusse.

Need, kes on harjunud ekstaasiga, ilma et nad oleksid “Egot” lahustanud, usuvad, et nad on juba vabanemise saavutanud, nad petavad end uskudes, et nad on Meistrid ja isegi siseneksid sukeldatud Involutsiooni.

Me ei oleks kunagi astunud vastu müstilisele ekstaasile, ekstaasile ja Hinge õnnele EGO puudumisel.

Me tahame ainult rõhutada vajadust lahustada “Minasid”, et saavutada lõplik vabanemine.

Iga distsiplineeritud anahoriidi Olemus, kes on harjunud “Minast” pääsema, kordab pärast füüsilise keha surma sellist kangelastegu, naudib mõnda aega ekstaasi ja naaseb siis nagu Aladini lambi Džinn pudelisse, Egosse, Mina Ise sisse.

Siis pole tal muud valikut, kui naasta uude füüsilisse kehasse, et korrata oma elu eksistentsivaibal.

Paljud müstikud, kes ilmusid välja Himaalaja koobastes, Kesk-Aasias, on nüüd tavalised inimesed selles maailmas, kuigi nende järgijad neid ikka veel jumaldavad ja austavad.

Iga vabanemiskatse, nii suurejooneline kui see ka ei oleks, kui see ei võta arvesse vajadust Ego lahustada, on määratud ebaõnnestumisele.