Kaks Maailma

Vaatlemine ja enda vaatlemine on kaks täiesti erinevat asja, kuid mõlemad nõuavad tähelepanu.

Vaatlemisel on tähelepanu suunatud väljapoole, välismaailma, meelte akende kaudu.

Enese vaatlemisel on tähelepanu suunatud sissepoole ja selleks ei sobi välise taju meeled, mis on enam kui piisav põhjus, miks on algajal raske jälgida oma intiimseid psühholoogilisi protsesse.

Ametliku teaduse lähtepunkt selle praktilisel küljel on jälgitav. Töö lähtepunkt iseendaga on enese vaatlemine, see, mis on eneses vaadeldav.

Kahtlemata viivad need kaks ülaltoodud lähtepunkti meid täiesti erinevatesse suundadesse.

Võiks keegi vananeda, olles uppunud ametliku teaduse järeleandlike dogmade vahele, uurides väliseid nähtusi, jälgides rakke, aatomeid, molekule, päikesi, tähti, komeete jne, kogemata endas ühtegi radikaalset muutust.

Sellist teadmiste liiki, mis kedagi sisemiselt muudab, ei saa kunagi saavutada välise vaatluse kaudu.

Tõeline teadmine, mis võib meis tõesti põhjustada fundamentaalse sisemise muutuse, põhineb enda otsesel enese vaatlemisel.

On kiireloomuline öelda oma gnostilistele õpilastele, et nad jälgiksid end ja millises mõttes nad peaksid end vaatlema ja põhjuseid selleks.

Vaatlus on vahend maailma mehaaniliste tingimuste muutmiseks. Sisemine enese vaatlemine on vahend intiimseks muutumiseks.

Selle kõige tagajärjena võime ja peame rõhutatult kinnitama, et on olemas kahte liiki teadmisi, välimised ja sisemised, ja kui meil ei ole endas magnetilist keskust, mis suudaks eristada teadmiste kvaliteeti, võib see kahe tasandi või ideede korra segu meid segadusse ajada.

Ülevad pseudoesoteerilised doktriinid, millel on märgistatud teaduslik taust, kuuluvad jälgitavasse valdkonda, kuid paljud aspirandid aktsepteerivad neid sisemiste teadmistena.

Seega oleme silmitsi kahe maailmaga, välise ja sisemise. Esimest neist tajutakse välise taju meeltega; teine võib olla tajutav ainult sisemise enese vaatlemise meele kaudu.

Mõtted, ideed, emotsioonid, igatsused, lootused, pettumused jne on sisemised, nähtamatud tavalistele ja harilikule meelele ning ometi on need meile reaalsemad kui söögilaud või elutoa tugitoolid.

Tõepoolest, me elame rohkem oma sisemaailmas kui välises; see on ümberlükkamatu, vastuvaidlematu.

Oma sisemaailmas, oma salajases maailmas, me armastame, soovime, kahtlustame, õnnistame, neame, igatseme, kannatame, naudime, meid petetakse, premeeritakse jne jne jne.

Kahtlemata on nii sisemine kui ka väline maailm eksperimentaalselt kontrollitavad. Välismaailm on see, mida saab jälgida. Sisemaailm on see, mida saab vaadelda endas ja enda sees, siin ja praegu.

Kes tõeliselt tahab tunda planeet Maa või Päikesesüsteemi või Galaktika “sisemaailmu”, milles me elame, peab eelnevalt tundma oma intiimset maailma, oma sisemist, isiklikku elu, omaenda “sisemaailmu”.

“Inimene, tunne iseennast ja sa tunned Universumit ja Jumalaid”.

Mida rohkem seda “Sisemist Maailma”, mida nimetatakse “Iseeneseks”, uuritakse, seda enam mõistab ta, et elab samaaegselt kahes maailmas, kahes reaalsuses, kahes valdkonnas, välimises ja sisemises.

Nii nagu on hädavajalik õppida “välismaailmas” kõndima, et mitte kukkuda kuristikku, mitte eksida linna tänavatel, valida oma sõbrad, mitte suhelda pahelistega, mitte süüa mürki jne, nii ka psühholoogilise töö kaudu iseendaga, õpime kõndima “Sisemises Maailmas”, mida saab uurida enese vaatlemise kaudu.

Tegelikult on enese vaatlemise meel mandunud inimkonna manduvas rassis sellel pimedal ajastul, milles me elame.

Kui me jätkame visalt enese vaatlemist, areneb intiimne enese vaatlemise meel järk-järgult.