Eessõna

Käesolev Revolutsioonilise Psühholoogia Traktaat on uus Sõnum, mille Meister annab vendadele 1975. aasta jõulude puhul. See on täielik kood, mis õpetab meid defekte tapma. Seni on õpilaskond leppinud defektide allasurumisega, umbes nagu sõjaväe juht, kes oma alluvate ees kehtestab, isiklikult oleme olnud defektide allasurumise tehnikud, kuid saabus hetk, mil oleme sunnitud nad tapma, neid kõrvaldama, kasutades Meister Samaeli tehnikat, kes selgelt, täpselt ja täpselt annab meile võtmed.

Kui defektid surevad, lisaks sellele, et Hing väljendub oma laitmatu iluga, muutub kõik meie jaoks, paljud küsivad, kuidas nad toimivad, kui mitmed defektid samal ajal esile kerkivad, ja me vastame neile, et nad kõrvaldaksid mõned ja teised ootaksid, neid teisi saab hilisemaks kõrvaldamiseks alla suruda.

ESIMESES PEATÜKIS; õpetab meid, kuidas oma elu lehekülge muuta, murda: viha, ahnus, kadedus, iha, uhkus, laiskus, aplus, iha jne. On hädavajalik valitseda maine mõistus ja panna eesmine keeris pöörlema, et see neelaks universaalse mõistuse igavest teadmist, samas peatükis õpetab meid uurima, Olemise moraalset taset ja seda taset muutma. See on võimalik, kui me hävitame oma defektid.

Igasugune sisemine muutus toob kaasa välise muutuse. Olemise tase, millest Meister selles teoses räägib, viitab seisundile, milles me viibime.

TEISES PEATÜKIS; selgitatakse, et Olemise tase on aste, kus me asume Elu redelil, kui me sellel redelil üles ronime, siis me areneme, kuid kui me jääme seisma, põhjustab see meile igavust, loidust, kurbust, raskemeelsust.

KOLMANDAS PEATÜKIS; räägitakse meile psühholoogilisest mässumeelsusest ja õpetatakse, et psühholoogiline lähtepunkt on meie sees ning öeldakse, et vertikaalne või perpendikulaarne tee on Mässajate väli, nende, kes otsivad koheseid muutusi, nii et töö iseendaga on vertikaalse tee peamine tunnus; Inimolendid kõnnivad eluredelil horisontaalsel teel.

NELJANDAS PEATÜKIS; määratakse, kuidas muutused toimuvad, lapse ilu tuleneb sellest, et ta ei ole oma defekte välja arendanud, ja me näeme, et kui need lapses arenevad, kaotab ta oma sünnipärase ilu. Kui me defektid lagundame, avaldub Hing oma hiilguses ja seda tajuvad inimesed palja silmaga, lisaks kaunistab Hing ilu füüsilist keha.

VIIENDAS PEATÜKIS; Õpetatakse meile selle psühholoogilise jõusaali käsitsemist ja õpetatakse meetodit seespidise salajase inetus hävitamiseks (defektid); õpetatakse meid iseendaga töötama, et saavutada Radikaalne ümberkujundamine.

Muutmine on vajalik, kuid inimesed ei tea, kuidas muutuda, nad kannatavad palju ja lepivad süü teiste peale veeretamisega, nad ei tea, et ainult nemad vastutavad oma Elu käsitsemise eest.

KUUENDAS PEATÜKIS; räägitakse meile elust, öeldakse, et elu on probleem, millest keegi aru ei saa: Seisundid on Sisemised ja sündmused on Välised.

SEITSMENDAS PEATÜKIS; räägitakse meile Sisemistest seisunditest ja õpetatakse erinevust, mis on teadvuse seisundite ja praktilise elu väliste sündmuste vahel.

Kui me muudame teadvuse valesid seisundeid, põhjustab see meis olulisi muutusi.

Räägitakse meile ÜHEKSANDAS PEATÜKIS ISIKLIKEST SÜNDMUSTEST; ja õpetatakse meid parandama valesid Psühholoogilisi seisundeid ja ekslikke sisemisi seisundeid, õpetatakse meid korda looma oma korratu sisemises majas, sisemine elu toob väliseid asjaolusid ja kui need on valusad, on see tingitud absurdsetest sisemistest seisunditest. Välimine on sisemise peegeldus, sisemine muutus põhjustab kohe uue asjade korra.

Valed sisemised seisundid muudavad meid inimliku perversiooni kaitsetuteks ohvriteks, õpetatakse meid mitte samastuma ühegi sündmusega, tuletades meelde, et kõik möödub, me peame õppima nägema elu kui filmi ja draamas peame olema vaatlejad, mitte segi ajama end draamaga.

Ühel minu pojal on Teater, kus näidatakse moodsaid filme ja see on täis, kui töötavad kunstnikud, keda on Oscari auhinnaga tunnustatud; Ühel tavalisel päeval kutsus mu poeg Alvaro mind filmi vaatama, kus töötasid Oscari auhinnaga kunstnikud, kutsele vastasin, et ma ei saa osaleda, sest olen huvitatud inimdraamast, mis on parem kui tema film, kus kõik kunstnikud olid Oscari auhinnaga; ta küsis minult: Mis see draama on?, ja ma vastasin, Elu draama; Ta jätkas, aga selles draamas me kõik töötame, ja ma ütlesin: Ma töötan selle Draama vaatlejana. Miks? Ma vastasin: sest ma ei aja end draamaga segi, ma teen seda, mida ma pean tegema, ma ei erutu ega kurvasta draama sündmuste pärast.

KÜMNENDAS PEATÜKIS; Räägitakse meile erinevatest mina’dest ja selgitatakse, et inimeste sisemises elus ei ole harmoonilist tööd, sest see on mina’de summa, seepärast nii palju muutusi iga draamanäitleja igapäevaelus: armukadedus, naer, nutt, raev, hirm, need omadused näitavad meile nii erinevaid muutusi ja häireid, millele meie isiksuse mina’d meid allutavad.

ÜHETEISTKÜMNENDAS PEATÜKIS; Räägitakse meile oma armastatud Egost ja öeldakse, et mina’d on psüühilised väärtused, olgu need positiivsed või negatiivsed, ja õpetatakse meid sisemise enesejälgimise praktikat ja nii me avastame palju mina’sid, mis elavad meie isiksuses.

KAETEISTKÜMNENDAS PEATÜKIS; Räägitakse meile Radikaalsest Muutusest, seal õpetatakse meid, et meie psüühikas ei ole võimalik ühtegi muutust ilma otsese vaatluseta kõigi nende subjektiivsete tegurite kogumi suhtes, mida me endaga kaasas kanname.

Kui me õpime, et me ei ole üks, vaid palju enda sees, oleme enesetundmise teel. Teadmine ja Mõistmine on erinevad, esimene on mõistusest ja teine südamest.

KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK; Vaatleja ja vaadeldav, seal räägitakse meile sisemise enesejälgimise sportlasest, kes on see, kes töötab tõsiselt iseendaga ja püüab eemaldada soovimatuid elemente, mida me endaga kaasas kanname.

Enesetundmiseks peame end jagama vaatlejaks ja vaadeldavaks, ilma selle jaotuseta ei saaks me kunagi enesetundmiseni jõuda.

NELJATEISTKÜMNENDAS PEATÜKIS; Räägitakse meile Negatiivsetest mõtetest; ja me näeme, et kõigil mina’del on intelligentsus ja nad kasutavad meie Intellektuaalset keskust kontseptsioonide, ideede, analüüside jne käivitamiseks, mis näitab, et meil ei ole individuaalset mõistust, me näeme selles peatükis, et mina’d kasutavad kuritarvitavalt meie mõtlemiskeskust.

VIIETEISTKÜMNENDAS PEATÜKIS; Räägitakse meile Individuaalsusest, seal saab inimene aru, et meil ei ole oma teadvust ega tahet, ega individuaalsust, intiimse enesejälgimise kaudu saame näha inimesi, kes elavad meie psüühikas (mina’d) ja et me peame kõrvaldama, et saavutada Radikaalne Ümberkujundamine, kuna individuaalsus on püha, me näeme kooliõpetajate juhtumit, kes elavad terve elu lapsi parandades ja jõuavad nii vanaduseni, sest ka nemad ajasid end elu draamaga segi.

Ülejäänud peatükid 16-st 32-ni on väga huvitavad kõigile neile inimestele, kes soovivad hulgast välja tulla, neile, kes ihkavad elus midagi olla, ülemeelikele kotkastele, teadvuse ja taltsutamatu vaimuga revolutsionääridele, neile, kes loobuvad kummisest selgroost, kes painutavad oma kaela iga türanni piitsa ees.

KUUETEISTKÜMNES PEATÜKK; räägib Meister meile eluraamatust, on soovitav jälgida igapäevaste sõnade kordamist, ühe ja sama päeva asjade kordumist, see kõik viib meid kõrge teadmiseni.

SEITSMETEISTKÜMNENDAS PEATÜKIS; Räägitakse meile mehaanilistest olenditest ja öeldakse, et kui inimene end ei jälgi, ei saa ta aru pidevast igapäevasest kordumisest, kes ei soovi end jälgida, ei soovi ka töötada, et saavutada tõelist Radikaalset ümberkujundamist, meie isiksus on ainult marionett, kõnelev nukk, midagi mehaanilist, me kordame sündmusi, meie harjumused on samad, me pole kunagi tahtnud neid muuta.

KAHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK; on ülisubstantiaalsest leivast, harjumused hoiavad meid kivistunult, me oleme mehaanilised inimesed, kes on täis vanu harjumusi, me peame esile kutsuma sisemisi muutusi. Enesejälgimine on hädavajalik.

ÜHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK; räägitakse meile heast peremehest, me peame end eraldama elu draamast, me peame kaitsma psüühika põgenemist, see töö on vastuolus eluga, see on midagi väga erinevat igapäevaelust.

Niikaua kui inimene end sisemiselt ei muuda, on ta alati asjaolude ohver. Hea peremees on see, kes ujub vastuvoolu, neid, kes ei taha lasta end elul ära süüa, on väga vähe.

KAHEKÜMNENDAS PEATÜKIS; Räägitakse meile kahest maailmast ja öeldakse, et tõeline teadmine, mis võib meis tegelikult esile kutsuda põhilise sisemise muutuse, põhineb enda otsesel enesejälgimisel. Sisemine enesejälgimine on vahend intiimseks muutumiseks, iseenda enesejälgimise kaudu õpime käima sisemisel teel, enesejälgimise tunne on inimrassis atrofeerunud, kuid see tunne areneb, kui me iseenda enesejälgimisel püsime, nii nagu me õpime käima välismaailmas, nii õpime ka iseendaga psühholoogiliselt töötades käima sisemaailmas.

KAHEKÜMNE ESIMESES PEATÜKIS; räägitakse meile iseenda jälgimisest, öeldakse, et iseenda jälgimine on praktiline meetod radikaalse ümberkujundamise saavutamiseks, tundmine ei ole kunagi jälgimine, ei tohi segi ajada tundmist jälgimisega.

Iseenda jälgimine on sada protsenti aktiivne, see on vahend enda muutmiseks, samas kui tundmine, mis on passiivne, ei ole seda. Dünaamiline tähelepanu tuleb jälgija poolt, samas kui mõtted ja emotsioonid kuuluvad jälgitavale poolele. Tundmine on midagi täiesti mehaanilist, passiivset; seevastu iseenda jälgimine on teadlik tegu.

KAHEKÜMNE TEISES PEATÜKIS; räägitakse meile jutust ja öeldakse, et me kontrolliksime, see tähendab see “iseendaga rääkimine” on kahjulik, sest need on meie mina’d, kes üksteisega vastamisi on, kui sa avastad end iseendaga rääkimas, jälgi ennast ja sa avastad rumaluse, mida sa korda saadad.

KAHEKÜMNE KOLMANDAS PEATÜKIS; räägitakse meile suhete maailmast ja öeldakse, et on kolm suhete seisundit, kohustuslikud omaenda kehaga, välismaailmaga ja inimese suhe iseendaga, millel pole enamiku inimeste jaoks tähtsust, inimesi huvitavad ainult kaks esimest suhete tüüpi. Me peame õppima, et teada, milliste nende kolme tüübiga me puudujäägis oleme.

Sisemine kõrvaldamise puudumine põhjustab seda, et me ei ole iseendaga seotud ja see põhjustab seda, et me jääme pimedusse, kui sa tunned end masendunult, desorienteeritult, segaduses, tuleta “endale” meelde ja see paneb sinu keharakud saama teistsuguse hinguse.

KAHEKÜMNE NELJANDAS PEATÜKIS; Räägitakse meile psühholoogilisest laulust, räägitakse meile virinast, enesekaitsest, tunnet, et meid jälitatakse jne, uskudes, et teised on süüdi kõiges, mis meiega juhtub, selle asemel võtame võidud omaenda tööna, nii ei saa me kunagi end parandada. Mõistetesse pudelisse suletud inimene, mida ta genereerib, võib muutuda kasulikuks või kasutuks, see ei ole toonus, et meid jälgida ja end parandada, andestama õppimine on meie sisemise paranemise jaoks hädavajalik. Halastuse seadus on kõrgem kui vägivaldse inimese seadus. “Silm silma vastu, hammas hamba vastu”. Gnosis on mõeldud neile siirastele taotlejatele, kes tõesti tahavad töötada ja muutuda, igaüks laulab omaenda psühholoogilist laulu.

Elatud asjade kurb mälestus seob meid minevikuga ja ei lase meil elada olevikus, mis meid moonutab. Kõrgemale tasemele jõudmiseks on hädavajalik lakata olemast see, mis ollakse, igaühe meist kohal on kõrgemad tasemed, mida me peame ronima.

KAHEKÜMNE VIIENDAS PEATÜKIS; Räägitakse meile Tagasitulekust ja Kordumisest ja öeldakse, et Gnosis on ümberkujundamine, uuendamine, lakkamatu paranemine; kes ei taha end parandada, ümber kujundada, raiskab oma aega, sest lisaks sellele, et ta ei arene edasi, jääb ta taganemise teele ja seetõttu muutub ta enese tundmise võimetuks; õiglase põhjusega kinnitab V.M., et me oleme marionetid, kes kordavad elustseene. Kui me nende faktide üle järele mõtleme, saame aru, et me oleme kunstnikud, kes töötavad ilmaasjata igapäevaelu draamas.

Kui meil on jõud end valvata, et jälgida, mida meie füüsiline keha teeb ja täidab, siis me asetame end teadliku enesejälgimise teele ja jälgime, et üks asi on teadvus, see, mis teab, ja teine asi on see, mis täidab ja kuuletub ehk meie enda keha. Elu komöödia on karm ja julm selle vastu, kes ei oska sisemisi tulekahjusid süüdata, ta hävib omaenda labürindis keset sügavaimat pimedust, meie mina’d elavad mõnusalt pimeduses.

KAHEKÜMNE KUUENDAS PEATÜKIS; Räägitakse meile Lapselikust Eneseteadvusest, öeldakse, et kui laps sünnib, siis Esents taaskehtestab, see annab lapsele ilu, siis kui isiksus areneb, taaskehtestavad end mina’d, mis tulevad eelmistest eludest ja ta kaotab loomuliku ilu.

KAHEKÜMNE SEITSMENDAS PEATÜKIS; Käsitletakse Maksukoguja ja Variseri, öeldakse, et igaüks puhkab millelgi, mis tal on, sellest ka kõigi soov midagi omada: Tiitleid, vara, raha, kuulsust, sotsiaalset positsiooni jne. Inimene ja naine, kes on täis uhkust, on need, kes vajavad kõige rohkem abivajajat, et elada, inimene puhkab ainult välistel alustel, ta on ka invaliid, sest päeval, mil ta need alused kaotab, muutub ta maailma kõige õnnetumaks inimeseks.

Kui me tunneme end teistest suuremana, siis me nuumame oma mina’sid ja keelame sellega õndsaks saada. Esoteeriliseks tööks on meie enda kiitused takistused, mis takistavad igasugust vaimset arengut, kui me end jälgime, saame katta alused, millel me puhkame, me peame pöörama palju tähelepanu asjadele, mis meid solvavad või haavavad, nii avastame psühholoogilised alused, millel me asume.

Sellel paranemise teel jääb see, kes usub end olevat teisest kõrgem, seisma või taandub. Minu elus algatusprotsessis toimus suur muutus, kui tuhandete karmuste, pettumuste ja õnnetuste tõttu tegin oma kodus “paria” kursuse, loobusin positsioonist “mina olen selle kodu jaoks kõige andja”, et tunda end kurva kerjusena, haige ja ilma milleta elus, kõik muutus mu elus, sest mulle pakuti: Hommikusööki, lõunasööki ja õhtusööki, puhtaid riideid ja õigust magada samas voodis oma patrooni (preestrinna naisega), kuid see kestis ainult päevi, sest see kodu ei talunud mind seda suhtumist või sõjalist taktikat. Me peame õppima muutma kurja heaks, pimeduse valguseks, vihkamise armastuseks jne.

Tõeline Olend ei vaidlusta ega saa aru vastaste või sõprade poolt meile tulistatud mina’de solvangutest. Need, kes tunnevad neid piitsahoope, on mina’d, mis seovad meie hinge, nad süvenevad ja reageerivad vihaselt ja raevukalt, neid huvitab minna vastu Sisemist Kristust, vastu meie enda seemet.

Kui õpilased paluvad meil vahendeid saaste ravimiseks, soovitame neil vihast loobuda, need, kes on seda teinud, saavad kasu.

KAHEKÜMNE KAHEKSANDAS PEATÜKIS; Räägib Meister meile Tahtest, öeldakse, et me peame selles Isa töös töötama, kuid õpilased usuvad, et see on töötamine arkaani A.Z.F.-iga, töö iseendaga, töö kolme teguriga, mis meie teadvuse vabastavad, me peame sisemiselt vallutama, vabastama Prometheuse, kes meil enda sees aheldatud on. Looja tahe on meie töö, mis tahes asjaoludes me ka ei viibiks.

Tahte emantsipatsioon saabub meie defektide kõrvaldamisega ja loodus kuuletub meile.

KAHEKÜMNE ÜHEKSANDAS PEATÜKIS; Räägitakse meile Peast mahavõtmisest, öeldakse, et meie elude kõige rahulikumad hetked on kõige vähem soodsad enesetundmiseks, seda saab saavutada ainult elutöös, sotsiaalsetes suhetes, äris, mängudes, lõppkokkuvõttes igapäevaelus on see siis, kui meie mina’d kõige rohkem igatsevad. Sisemise enesejälgimise tunne on kõigis inimestes atrofeerunud, see tunne areneb progresseeruvalt enesejälgimisega, mida me hetkest hetke ja pideva kasutamisega täidame.

Kõik, mis on paigast ära, on halb ja halb lakkab olemast halb, kui see on oma kohal, kui see peaks olema.

Jumalanna Ema jõuga meie sees, Ema RAM-IO, saame hävitada ainult meele erinevate tasandite mina’d, valemi leiavad lugejad V.M. Samaeli erinevatest teostest.

Stella Maris on astraalne õppeaine, seksuaalpotents, tal on jõud lagundada hälbed, mida me oma psühholoogilises sisemuses kaasas kanname.

“Tonazin” võtab pea maha igalt psühholoogiliselt minalt.

KOLMEKÜMNENDAS PEATÜKIS; Räägitakse meile Püsiva Gravitatsioonikeskuse kohta ja öeldakse, et iga inimene on masin teenindamiseks lugematutele mina’dele, kes teda valdavad, ja seetõttu ei ole inimesel püsivat gravitatsioonikeskust, seetõttu on olemas ainult ebastabiilsus, et saavutada Olemise intiimne eneseteostus; on vaja eesmärgi järjepidevust ja see saavutatakse väljajuurides egod või mina’d, mida me endaga kaasas kanname.

Kui me ei tööta iseendaga, siis me involutsioonime ja degenereerume. Algatusprotsess paneb meid ületamise teele, viib meid Ingeliku-deevika seisundisse.

KOLMEKÜMNE ESIMESES PEATÜKIS; Räägitakse meile madalast Gnostilisest Esoteerikast ja öeldakse, et on vaja uurida kinni püütud mina, mida me tunneme, hädavajalik nõue selle hävitamiseks on vaatlus, see võimaldab valguskiirel siseneda meie sisemusse.

Mina’de hävitamisega, mida me oleme analüüsinud, peab kaasas käima teenuste osutamine teistele, andes neile juhiseid, et nad vabaneksid satanatest või mina’dest, mis takistavad nende enda lunastust.

KOLMEKÜMNE TEISES PEATÜKIS; Räägitakse meile Palvest Töös, öeldakse, et Vaatlus, Otsus ja Täitmine on Mina lahustumise kolm peamist tegurit. 1°—jälgitakse, 2°—mõistetakse kohut, 3°—täidetakse; nii tehakse spioonidega sõjas. Sisemise enesejälgimise tunne võimaldab meil selle arenedes näha oma töö progresseeruvat arengut.

25 aastat tagasi, 1951. aasta jõuludel ütles Meister meile siin Ciénaga linnas ja hiljem selgitab ta seda 1962. aasta jõulusõnumis järgmist: “Ma olen teie poolt seni, kuni olete Kristuse oma Südames moodustanud”.

Tema õlgadel lasub Veevalaja rahva vastutus ja Armastuse doktriin laieneb läbi Gnostilise teadmise, kui sa tahad järgida Armastuse doktriini, siis sa pead lõpetama vihkamise, isegi oma kõige pisemas ilmingus, see valmistab meid ette, et tekiks kuldne laps, alkeemia laps, karskus poeg, Sisemine Kristus, kes elab ja pulseerib meie Looja Energia põhjas. Nii saavutame Satanilike mina’de leegionide surma, mida me enda sees hoiame ja valmistume ülestõusmiseks, täielikuks muutuseks.

Seda Püha Doktriini ei mõista selle Ajastu inimesed, kuid me peame nende eest võitlema kõigi religioonide kultuses, et nad ihkaksid kõrgemat elu, mida juhivad kõrgemad olendid, see doktriinide kogu tagastab meid Sisemise Kristuse doktriini juurde, kui me selle ellu viime, muudame me inimkonna tulevikku.

INVERENTSIAALNE RAHU,

GARGHA KUICHINES